Mis juhtub, kui mesilased maailmast kaovad?
Mis juhtuks aga siis, kui meie põldudelt ja lillepeenardelt kaoksid ühtäkki kõik mesilased? Ah et mitte midagi? Vaatame seda asja natuke lähemalt.
Mesi ja meega seotud tooted kaovad
Inimesed on mett kogunud ja mekkinud vähemalt viimased 9000 aastat. Mesi pole aga ainult söömiseks. Üks suur meetarbija on kosmeetikatööstus, sest mesi on kasulik peanahale – ja kogu ülejäänud nahale muidugi ka. Iidsetest aegadest peale on mett kasutatud mitte ainult kurguvalu, vaid ka haavade ja põletuste raviks.
Kui rääkida numbritest, siis tarbib keskmine inimene aastas 600 grammi ehk keskmise purgitäie mett. Milline inimene? – noh, ütleme, et ameeriklane, sest muid andmeid pole praegu käepärast. Meetööstuse käive on 300 miljonit dollarit ja seda rahamasinat hoiavad käigus tuhanded töölised.
Seega läheks koos mee ja mesilaste kadumisega allavoolu ka tuhandeid töökohti.
Paljud puu- ja köögiviljad surevad välja
Maailma ökosüsteemis mängivad mesilased üsnagi olulist rolli. ÜRO raportis on kirjas, et sajast taimeliigist, mis toidavad üle 90 protsendi maailma rahvastikust, tolmeldavad mesilased enam kui 70 liiki.
BBC on selle sõnastanud veel üldarusaadavamalt: juhul kui mesilased maailmast kaovad, kaovad ka meie toidupoodidest umbes pooled kaubad.
Koos mesilastega taanduksid igavikku õunad, viinamarjad, virsikud, maasikad, pähklid, arbuusid, avokaadod, piprad ja – mis ilmselt paljude jaoks kõige jubedam – ka kohv.
Muidugi ei tähendaks mesilaste kadumine pelgalt pooltühje toiduriiuleid. Tagajärjed oleksid oluliselt dramaatilisemad kui see muusika, mida Angelo Badalamenti oma vana Fender Rhodesi sünteka peal Lynchi õudusfilmidele kirjutas.
Toidulaualt kaovad piimatooted ja see on kaduva kiirtee pelk algus
Inimene on paratamatult enesekeskne ning kipub kergesti unustama, et tema pole ainuke, kes tarbib mesilaste tolmeldatud taimede vilju.
Teine suur grupp tarbijaid on piimalehmad. Tubli lehm vajab ööpäevas umbes kolmkümmend kilo toitu ja paraku on looduslike piimavabrikute dieet üsna spetsiifiline. Peamiselt söövad nad tavalist lutserniheina, mis on samuti mesilaste tolmeldusmekirjas olev taim.
Ilma lutsernita ei jätku lehmadele piisavalt toitu. Ja vana tõena maksuametilt: seda, kes ei söö, ei saa ka lüpsta. Nii et piima baasil toodetud juust ja või tuleb samuti joonelt ära unustada.
Et jooks siis hoopis lamba- ja kitsepiima? Vaevalt küll, sest ka nemad söövad selliseid taimi, mille õites on mesilased askeldanud.
Mida veel lehmadele sisse söödetakse? Eestis küll eriti mitte, aga maailmas lisatakse piimalehmade toidusedelisse mandlitootmise jääkprodukte – täpsemalt mandlikestasid. See muudab lehmatoidu odavamaks, mis omakorda alandab piimahinda. Probleem lahendatud? Näiliselt küll – kuni selle hetkeni, mil meenub, et ka mandlid on tugevad mesilassõltlased. Nii et nõiaring jookseb tasapisi lühisesse.
Kirsikeseks tordil – või kui soovite, siis sibulaks šašlõkil – on infokilluke, et piimalehmad annavad inimkonnale hoopis enamat kui ainult piima. Nimelt oma ihu ja hinge. Ja seda üsna otseses mõttes, sest umbes 17 protsenti tarbitavast loomalihast tuleb just piimalehmade seast. Niisiis lendaks piimalehmade kadudes ka loomalihahind pauguga lakke. Või isegi laest läbi.
Aga mida me siis sööksime?
Loomaliha kättesaadavusest saaks küll ühtäkki probleem, aga kuna kanad ja Eesti mitteametlik rahvusloom siga jäävad alles, siis milles kühvel?
Tõsi ta on, et kanad söövad rõõmsasti toitu, mis mesilaste tolmeldamist ei vaja. Samuti suudab siga süüa ja seedida põhimõtteliselt kõike. Isegi surnud inimesi muide.
Taimeriigi esindajatest ei vaja näiteks nisu, mais, sojauba ega riis putukate abi, et inimesele söömiskõlbulikke vilju kasvada. Veidike mesilaste abi läheb tarvis kartulil, tomatil ja porgandil, aga kui triibulised sumistajad kaovad, elavad nad selle kaotuse üle. Tõsi, inimkond peab saagikoristusel arvestama oluliselt kesisema nänniga, ent midagi põske pista oleks ikka.
Põske küll, aga kõhu täissaamine läheks ilmselt päris kalliks?
Jah, paraku küll. Kui eeldada, et mesilased kaovad põldude liigmürgitamise ja üldise keskkonnasaaste tõttu, tähendab see, et kui juba mesilased kaovad, on ka mitmed teised loomaliigid kriitilises seisus, taimekultuuridest rääkimata.
Meie tarbimissüsteem on üles ehitatud nii, et kõik, mis defitsiitne, maksab palju.
Näite elust enesest andis 2012. aasta talv Šotimaal, mis lõppes enam kui kolmandiku sealsete mesilasperede hukkumisega. Kuna mett oli tavapärasest vähem, tekitas see Šoti majandusruumis äreva lainetuse. Tulemuseks oli momentanne toiduainete hinnatõus.
Teades, kui kallis on tänapäeval oskustöölise käsitöö, võib ainult oletada, mida hakkab maksma tassike kohvi, mille saamiseks on pidanud inimesed käsitsi igat kohviõit eraldi tolmeldama.
Käsitsi?
Jah, nii veidralt kui see ka ei kõla, saavad inimesed mesilasi asendada küll, kuigi ainult teatud piirini.
Tegelikult on hiinlased sellega algust teinud. Hiina vaevleb juba tükimat aega mesilaste puuduses ja nii on hiinlased sunnitud igat õit käsitsi tolmeldama, kasutades selleks peenikest maalimispintslit. Puude alumisi oksi töötlevad täiskasvanud, peenemad õied jäetakse puulatva kupatatud laste hooleks.
Nii on võimalik ka kohvitaime käsitsi tolmeldada. Muidugi ei suuda kohmakas ja aeglane inimene väledate mesilaste horde asendada, aga kohvipuude väärtuslikumad õiekesed saab ära viljastada küll, kui vähegi kannatust on.
Puuvillaga oleks jokk
Mesilased jõuavad ka selliste taimedeni, mida me otseselt suhu ei aja – näiteks puuvillani, mis on nüüdisaegse rõivatööstuse üks nurgakive.
On vägagi tõenäoline, et kannad just praegu rõivaeset, mis on kas puuvillane või sisaldab puuvillakiudu. Mesilaste kadumisega kaoksid meie garderoobist aga nii teksapüksid, t-särgid, aluspesu kui ka sokid. Lisaks veel voodilinad, ühekordsed beebimähkmed ning igapäevaselt vägagi oluline abivahend, vetsupaber.
Muidugi kannatab ka polüestrist peaaegu kõike valmistada. Aga on paras väljakutse toota sünteetilisi materjali sellises koguses, et kogu maailma vajadusi katta – eriti veel arvestades muid mesilaste kadumisega kaasnevaid probleeme nagu toiduainenappus ja toorainete hinnatõus.
Inimeste tervis halveneb
Ühendriikides 2011. aastal valminud uuringu põhjal saab inimene suure osa igapäevase lipiidi-, raua-, fluoriidi- ning A- ,C- ja E-vitamiiniportsu kätte just mesilaste tolmeldatud viljadest. Nende puudumisel muutuks inimkonna tervis märgatavalt viletsamaks. Kannataks immuunsüsteem ja nägemine. Inimesed oleksid nõrgad ja väsinud, haavad ei kasvaks kokku ja isegi lihtsad külmetushaigused niidaks inimesi jalgadelt.
Mis kõige hullem – kadunud taimede viljad vähendavad tõhusalt vähiriski ja aitavad ära hoida südameprobleeme. See tähendab omakorda, et mesilaste puudumise tõttu saavad kardioloogiakeskused ja vähihaiglad niisuguse haamri, et isegi Ossinovski ei klapitaks uut eelarvet enam kokku. Parlamendi kaitsmed põlevad sinise leegiga läbi ja valitsus kukub.
Mesilased läinud, nälg majas ja majanduskrahh koputab uksele
Kui mesilased kaovad üleöö, ei puuduta see riisi-, maisi- ja sojaubade kasvatajaid – riike, mis asuvad meist kaugel. Kui palju kasvab meie põldudel riisi? Null. Maisi? Ehk siin-seal loomatoiduks. Sojaoast ei hakka rääkimagi.
Ilmselt ei käivituks meie mesilasevabas ühiskonnas õudusfilmidest tuttavat stsenaariumi, kus zombie'd üksteist närivad. Aga nälga jääme küll. Vähemalt alguses.
Sest põllumajanduse ümbersättimine võtab oma aja. Samuti hiinlaste käest riisikoti väljakauplemine, kuna järjekorras seisavad ka ülejäänud riigid.
Hiinlased itsitavad, suurendavad riisitoodangut ning pistavad taskusse dollareid, eurosid, dinaare, tugrikuid ning ilmselt ka kulda, kalliskive, väärtpabereid ja keskvalitsuse poolt ära keelatud elevandiluud. Sest tühi kõht tahab toitmist. Ükskõik mis hinnaga.
Mis tähendab omakorda seda, et keegi rikastub ja keegi muutub veelgi vaesemaks. Moel või teisel valitseb kõikjal nälg, haigused süvenevad, hinnad kahekordistuvad kiires diskobiidis ja ebakindlus tuleviku ees võtab maad koos rahulolematusega. Majanduskrahhi vältida on niisuguses olukorras väga keeruline, kui mitte võimatu.
Kas eelnev jutt on tühipaljas luul? Ilmselt mitte, kuna statistika näitab pidevat inimeste arvu tõusu ning mesilaste arvu vähenemist. Ei pea olema just Einstein ega Igor Gräzin, et mõista: kui nii edasi läheb, on meiega varsti jokk. Või nagu ütleks Angela Merkel oma ilusas Berliini aktsendis – einfach kaputt.
