Nõuanded, kuidas kaitsta oma lemmikut ohtliku puuknakkuse eest

 (1)
Nõuanded, kuidas kaitsta oma lemmikut ohtliku puuknakkuse eest
Foto: Shutterstock

Ilus kevadine päev, jalutate oma koeraga metsas. Päike paistab, linnud laulavad ja ümberringi on rahu – keegi ei tüüta ega tülita. Mõtlete, et küll on tore olla kahekesi täitsa omaette, aga see on ainult pettekujutelm, sest maapinnal elutseb mustmiljon putukat-mutukat, pisinärilist ja vihmaussi. Reeglina nad ju ei sega, vaid lasevad jalga ja peituvad, kui kuulevad kedagi suurt lähenemas. Üks seltskond aga teritab kõrvu ja rõõmustab, kui keegi ligineb – need on puugid.

Eesti jääb kahe puugiliigi, võsapuugi (Ixodes ricinus) ja laanepuugi (Ixodes persulcatus) levipiirkonda. Neid võib leida heinamaalt, võsast, metsast ja pargist. Puukidel on kolm arengufaasi: vastne, nümf ja täiskasvanud puuk. Nii vastne kui ka nümf peavad edasiseks arenemiseks sattuma püsisoojase looma või inimese ihule ja imema moondumiseks verd.

Siiani pole lõplikult selge, kuidas puugid oma eri arengufaasides saagi avastavad. Kõrvu nad selleks ei kasuta, sest kõrvu neil polegi. Nad kasutavad Halleri organit, mille abil lokaliseerivad saagi (inimese, koera, väikeimeteja), kelle lähenemisest annab märku vibratsioon, soojuskiirgus ja liikuv vari.
Puuk asub ohvrit jälitama, talle lähedale jõudes hakkab oma esimest jalapaari vibutama ning haakub karvadesse. Edasi liigub puuk õrnema nahaga piirkonda ja kinnitub ihu külge. Puuke võib sageli leida looma kõrvadelt, silmalaugudelt, kaelalt ja kubemelt – kohtadest, kuhu on kerge kinnituda.

Seotud lood:

Puuk eritab peremeesorganismi mitmesuguseid aineid: anesteetikume, et ohver ei tunneks valu ega hakkaks parasiiti ihult maha kraapima, hemolüütilisi fermente seedimiseks ja nn tsementi, millega kinnitab kärsa tugevalt nahasse.

Puugi täielikuks elutsükliks kulub enamasti kolm aastat. Kuna selles tsüklis on palju peremehi, võivad puugid endasse imeda erinevaid patogeene ja nakatada uusi peremeesloomi.

Puugil on kaks aktiivsusperioodi: kevadine ja sügisene. Eestis on puukide kevadine aktiivsusperiood sügisesest intensiivsem – nad asuvad tegutsema juba mõne plusskraadi juures.
Puugid suudavad püsida elus ilma verd imemata üle aasta ja sel ajal nende patogeensus ei vähene. Puugid kannavad edasi nii baktereid kui ka teisi parasiite.

Puukide levitatavad haigused

Borrelioos ehk Lyme'i tõbi on multisüsteemne haigus, mis ohustab inimesi, koeri ja teisi imetajaid. Paljudel nakatunud koertel võib viirus püsida organismis isegi kogu elu, aga kliiniliselt väljendunud haigus ilmneb vaid üksikutel juhtudel. Diagnoosimine on sageli keeruline, sest sümptomid on mittespetsiifilised ning võivad pika aja vältel korduda ja kaduda.

Nii nagu paljude muude haiguste puhul, on ka borrelioosi peamisteks sümptomiteks loidus ja isutus, lisaks võib täheldada periooditi tekkivat palavikku, lonkamist, liigeste turset, mis rändab ühest jalast teise, ning lümfisõlmede suurenemist. Haiguse peiteaeg on 2–6 kuud.

Granulotsütaarset anaplasmoosi (tekitaja Anaplasma phagocytophilum) põhjustab vere valgelibledes elav bakter. Haigestunud loomadel tekib sageli palavik, loidus ja vereliistakute vähesus.
Puukide siirutatav entsefaliidiviirus on patogeenne peamiselt inimestele, kuid üksikjuhtudel võivad nakatuda ka koerad. Haigestumine on siiski üliharv.

Eesti on levinud võsapuuk (Ixodes ricinus) ja laanepuuk (Ixodes persulcatus), teist leidub peamiselt Lõuna-Eestis. Lõuna-Euroopas laialt levinud pruuni koerapuuki (rhipicephalus sanguineus) on avastatud juba Soomes, arvatakse, et see võib olla jõudnud Eestissegi. Viimati mainitu on eriline seetõttu, et võib kogu oma elutsükli viibida siseruumis (nt koerte kennelis).

Kõige levinum parasiit, mida puukide vahendusel saada võib, on babeesia – sellega võivad Eesti koerad nakatuda Kesk- ja Lõuna-Euroopa reisidel. Haigust kannavad edasi ka Poola ja Leedu lõunapoolsete piirkondade puugid. Sageli ilmnevad haigustunnused alles pärast kodumaale jõudmist. Babeesia parasiteerib koera punalibledes, mis bakteri elutegevuse tõttu lagunevad. Tekivad babesioosile tüüpilised tunnused: aneemia ja verine või roostekarva uriin.

Loe veel

Puukide siirutatavate haigustega puutume kokku aina sagedamini. Üha enam jõuab loomaarstideni teateid lähiriikidest leitud eksootiliste haiguste kohta. Mida rohkem käiakse lemmikutega välismaal, seda suurem on tõenäosus, et tahes tahtmata tuuakse koju kaasa mitmesuguseid haigusi. Meie regiooni muutuv kliima loob soodsad olud nende haiguste püsimajäämiseks. Hoolimata üha enam uuenevast puugitõrjevahendite arsenalist on puukide siirutatavate haiguste levik tõusuteel.
Patogeen võib loomaorganismi jääda kuudeks ja see muudab olukorra eriti ohtlikuks, sest nakkuskandja loom liigub ju ringi. Kui selline patogeenset mikroorganismi kandev koer saab uue puugi, nakatub seegi ning tema sattumine keskkonda loob omakorda eelduse haigust kandvate puukide laialdasemale levikule.

Soojade talvede tõttu on puugid aktiivsed aasta ringi. Sellelgi talvel saime iga kuu koeraomanikelt teateid puukide leiust loomadel. Vähendamaks võõrsilt kaasa toodud patogeenide leviku ohtu, tuleks kindlasti lõunamaadest naastes kasutada lemmikutel puugitõrjevahendeid regulaarselt vähemalt aasta pärast reisi.

Enne reisile minekut tuleks kindlasti uurida sihtriigi nakkusolukorda. Pikemalt välisriigis peatudes on soovitatav käia kohaliku arsti vastuvõtul ja uurida, milliseid parasiitide põhjustatud haiguseid seal enim esineb.

VEEL LUGEMIST: Need apteegist saadaolevad puugitõrjevahendid pakuvad efektiivset kaitset

Tasub meeles pidada:

• Puugitõrjevahendite kasutamist peab alustama siis, kui väljas on plusskraadid (märtsist oktoobrini)
• Nii sise-kui ka välisparasiiditõrjet tuleks teha ühe pere loomadel alati samal ajal.
• Pärast jalutuskäiku on soovitatav kammida looma tiheda kammiga.
• Võimalusel vältige liikumist pikas rohus ja tihedas lehtmetsas.
• Kinnitunud puugi leidmisel tuleks see eemaldada. Kõige mugavam on seda teha spetsiaalse puugieemaldamisvahendiga, mida müüakse näiteks loomakliinikutes. Näppudega ei ole soovitatav puuki eemaldada, sest haige puugi kehavedelikuga kokku puutudes võib nakatuda ka inimene. Puugi eemaldamise järel tuleks koht desinfitseerida ja käed pesta.
• Enne puugi eemaldamist ei tohi puugile midagi peale määrida – see häirib puuki, mistõttu hoiab ta loomast veelgi tugevamini kinni, eritab rohkem süljega ärritavaid aineid ja üritab kaevuda sügavamale naha sisse.
• Puukide tõrjeks müüakse loomakliinikutes ja apteekides mitmesuguseid vahendeid, nende mõju ja manustusviisid on erinevad (suukaudsed tabletid, turjale pandavaid täpilahused ja kaelarihmad). Toime varieerub kolmest nädalast kuni kaheksa kuuni. Vahendi valimisel peab arvestama väga paljude nüanssidega (looma kaal, vanus, karvapikkus, nahatundlikkus, suvised ujumised, kokkupuude väikeste lastega) ning seepärast on sobivaima puugitõrjepreparaadi leidmiseks kasulik pidada nõu loomaarstiga.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare