Peremehest ämmaemandaks
On üsna vähe inimesi, kes endale lapsi ei soovi või mingil põhjusel ei saa neid – vastasel juhul oleks tõug nimega „inimene” ammu välja surnud. Et aga inimene on üldjuhul ka mõistusega olend, on enamik siia ilma sündinud lastest suuremal või vähemal määral planeeritud.
Uue kodaniku ilmaletulek vajab üldjuhul asjatundja abi. Ei piisa sellest, et tulevane isa tulevase emme kätt hoiab ja hinges toimuvale kaasa elab.
Loomadega on asi veidi teistmoodi. Ka koduste lemmikloomadega. Kui ikka loodus kutsub, siis tõenäoliselt on peagi ka pisikesi kutsusid-kiisusid oodata ja ilma inimese sekkumiseta pole mingites plaanidest juttugi. Ja vahel võib juhtuda, et ei saa ka loom ilma kõrvalise abita poegimisega hakkama.
Inimlapse ilmaletuleku üle otsustavad niisiis tema vanemad (ema kohe kindlasti). Lemmiklooma järglaste saamine sõltub suures osas tema peremehest. Mida peaks teadma ja millega juba ette arvestama enne, kui oma lemmikul paarituda lasta?
Iga loomaomanik peaks väga hoolikalt kaaluma, kas tema lemmiku järglasi on siia maailma vaja. Üldiselt on meil vägagi tuntav ületootmine nii segavereliste koerte-kasside kui ka näiteks rottide jms väikenäriliste osas. Tõuloomade puhul on sageli needuseks see, et konkreetne tõug on äkki väga populaarseks saanud ja nii paaritataksegi selle tõu esindajaid kaalumata, kas neis üldse ongi tõu edasiviimiseks sobilikke omadusi. Nii saadakse järglasi, kes on paremal juhul keskpärased, halvemal juhul aga tervise- või iseloomuvigadega. Tulemuseks on, et mingil hetkel tekib „ületootmine“, samuti loobuvad moevoolu ajel endale lemmiku võtnud inimesed temast tõenäolisemalt, kui nood, kellel lemmiku võtmine hoolikalt läbi kaalutud ja lemmik valitud mitme muu kriteeriumi alusel, kui lihtsalt „oi, aga naabril on, nad on praegu nii popid ja nii nunnud”.
Inimene peaks endale ka aru andma, et koera, kassi või ka muu lemmiku tiinuse ja järglaste saamisega kaasnevad riskid ja kulud. Riskid eelkõige emasloomale: tiinus ja poegimine asetab organismile lisakoormuse, poegimisel võivad tekkida tüsistused, sündinud pojad võivad olla haiged või elujõuetud... Kulud jäävad omaniku kanda, nii majanduslikud, ajalised kui emotsionaalsed: emase looma ja järglaste toitmine, vaktsineerimine, parasiiditõrje, poegadele uute kodude leidmine jne. Ka peab arvestama sellega, et lemmiku poegimisel võib midagi viltu minna.
Lemmikloomad on küll meile emotsionaalse heaolu pakkujad, aga ebaeetiline oleks minna sellega nii kaugele, et tekitada loomale pesakond vaid seepärast, et väikesed loomalapsed on armsad või tahaks lastele sünni imet demonstreerida. Lemmikloom ei ole mänguasi!
Teadlik järglaskonna planeerimine algab ammu-ammu enne sünnitust. Esmalt tuleb vaagida mõlema potentsiaalse vanema sobivust: kas nad on väärt oma omadusi edasi andma, kas nende tervis on korras, kas neil on täidetud kõik vajalikud nõuded tõuaretuseks (tõuloomade puhul) jne. Kindlasti peab hoolega mõtlema, kas potentsiaalselt sündivatele järglastele on olemas-tulemas hoolivad kodud? Siinkohal ei maksa arvata, et piisab, kui töökaaslane, vennanaise lellepoeg ja naaber on korraks kutsikat tahtnud ja teie meelest on kolmel järglasel tulevikus kodu olemas. Aga mida teha, kui pojad on ilmale tulnud, neid on kolme asemel üheksa ja need kolm loomasõpra, kelle peale lootsite, enam endale looma ei tahagi? Kas emase omanikuna olete ikka valmis lisaks emasele kõigile kodu pakkuma?
Emasloomal peaksid olema juba enne paaritust tehtud liigile vastavad vajalikud vaktsineerimised ja parasiiditõrje, seda viimast korratakse ka hiljem nii emale kui järglastele.
Otsustama peab, kas kasutatakse naturaalpaaritust või (koerte puhul) seemendamist, milline isane valitakse jne.
Koertel on väga kasulik teostada ovulatsiooniaja määramine veres progesterooni taseme mõõtmise abil, seda mitte ainult optimaalse paaritusaja valimiseks, vaid ka selleks, et saada täpsemalt teada poegimise aeg. Kuna isaskoera sperma elab emase suguteedes 5–7 päeva ja emane on paaritusega nõus enamasti mitme päeva vältel, siis ainult paaritusaega arvesse võttes on koera tiinuse pikkuseks 51–71 päeva. Kui aga vere progesterooni taseme mõõtmisega on ovulatsioonipäev enam-vähem paika pandud, saame täpsemat infot ehk ovulatsioonipäevast poegimiseni on üsna täpselt 62–63 päeva.
Kassid on n-ö indutseeritud ovulaatorid, see tähendab, et nende munaraku vabanemise vallandab paaritumisakt. Kassi tiinuse pikkuseks on keskmiselt 65 päeva, ent see võib varieeruda 61–69 päeva vahel.
Mida peab omanik veel teadma oma lemmiklooma tiinusest?
Kindlasti peaks omanik end selles osas harima juba varakult. Soovitan soojalt kõigil, eriti esimest korda oma emasele lemmikule järglasi planeerivatel omanikel, leida loomaarst, kellega sellest rääkida ja kelle käest nõu küsida.
Soovitav on tiinuse olemasolu kinnitada, seda saab varasemas tiinusjärgus teha ultraheliuuringuga (umbes 20–30 päeva pärast paaritust), hiljem (üle 45 päeva paaritusest) röntgenpildistusega.
Ultraheliga saab diagnoosida tiinuse varakult, võimaldades teha vahet, kas tegemist on tiinuse või ebatiinusega ja nii saame hakata loomale tiinuse teisest poolest andma kõrgema energiasisalduse ja seeduvusega toitu.
Röntgenuuringut saab teha siis, kui loodete luustikud on mineraliseerunud. Röntgenuuringut tiinuse teises pooles peljata ei maksa, ühel-kahel pildistusel loodetele mingit negatiivset mõju ei ole, röntgenkiirgusele tundlikud on looted vaid varasemas arengujärgus.
Uuring võimaldab määrata oodatavate järglaste arvu, mis on samuti tähtis info. Eriti suurt kasvu koertel võib liiga väikese loodete arvu (1–2) puhul sünnitegevus üldse mitte alata ja vajalik on keisrilõige. Samuti on vähese loodete arvu juures suurem risk, et nad on emase sünnitusteedest läbi mahtumiseks liiga suured. Lisaks on järglaste arvu teades hea kindel olla, kas emane on kõik pojad sünnitanud või on veel keegi emakas – nii saab otsustada veterinaarse sekkumise vajaduse üle.
Aga sünnitus ise – kuidas see käib? Mida saab omanik teha, et loomal poegade ilmale toomine kergem oleks?
Emasele tuleb juba päevi enne sünnitust valmis seada rahulik mugav pesa, koertele on soovitav korralik kutsikakast muretseda. Koeri soovitame umbes nädal enne oodatavat poegimist 3–4 korda päevas (samadel aegadel) kraadima hakata ja tulemustest graafik teha – suurel enamusel koertest tekib enne sünnituse esimese faasi algust järsk umbes 1- kraadine kehatemperatuuri langus (põhjuseks tiinushormooni progesterooni taseme langus) ja nii saab otsustada, kas sünnitegevus on alanud.
Sünnitegevusel on kolm järku: avanemisjärk, loote väljutusjärk ning päramiste väljumise järk. Esimene järk võib eriti esmaspoegijatel kesta kaua, isegi üle 24 tunni, korduvpoegijatel vähem. Seda võib iseloomustada isutus, loom otsib ja „teeb” pesa, on rahutu, hiljem hakkab ajuti lõõtsutama. Emakakaela limakork tuleb sel perioodil ära ja häbemest võib näha voolavat selget, läbipaistavat nõret.
Poegimise ajal tuleks looma jälgida teda võimalikult vähe häirides. Palju probleeme võib tulla just liigsest sekkumisest ja looma häirimisest.
Loote väljutamise järgus on loomal nähtavad väitused, näha võib ka kõhuga pressimist, väituste kestus pikeneb ja nende vahed lühenevad, tupest võib tulla nõret. Siis ilmub häbemepilu vahelt nähtavale lootekoti ots, mis näeb välja nagu väike põis. Seda ei tohiks kohe katki teha, sest sel on oma oluline roll sünnitusteede laiendamisel. Emasloom võib väituste vahel puhata, aga lootekoti ilmumisest ei ole järglase sünnini reeglina enam kaua aega.
Platsentad väljuvad tavaliselt üsna kohe pärast poja väljumist, igaks juhuks tuleks üritada arvet pidada, kas kõik on välja tulnud. Emasloomal tasuks lubada süüa mitte üle paari platsenta, muidu võib kõht väga lahti minna. Enamus emasloomi hakkab kohe ise kenasti järglasi lootekestadest puhastama ja kuivaks lakkuma, aga eriti segaduses esmaspoegijat või paljude kutsikatega emast võiks aidata: järglaste nina ja suu tuleks puhastada, ninast võib ettevaatlikult lootevett välja imeda, nad kuivatatakse näiteks froteerätikuga (hõõrumine aitab hingamist stimuleerida), vaadatakse, et nad hingaksid ja hakkaksid häält tegema, nabanöör katkestatakse umbes 5cm kaugusel nabast ja desinfitseeritakse ja pannakse kutsikas või kassipoeg kohe imema. Imemine soodustab oksütotsiini eritumist emaslooma organismis ja stimuleerib sellega edasist sünnitustegevust. Koerte ja kasside puhul emasloom sageli puhkab veidi pärast ühe järglase väljutamist, siis mingi aja pärast hakkavad väitused taas ja uus ilmakodanik nõuab välja.
Järglaste puhul tasuks neid kaaluda, jälgida, et emasloom nende eest hoolitsema asuks (lakkumine, imetamine), et nad kõik saaksid imema – tähtis on ternespiima saamine võimalikult ruttu pärast sündi. Emasloomal tuleb pärast poegimist veel mitme päeva vältel suguteedest eritist, koeral on see loomulikult rohekat värvi, aga see ei tohiks olla mädane, verine, halvalõhnaline ja selle kogus peaks järjest vähenema.
Kas mõne looma puhul on juba ette teada, et sünnitusel tuleb tõenäoliselt on probleeme?
Riskitegurid poegimisprobleemideks on:
- väikese loodete arvuga tiinused
- ülekaalulised emased
- lühipealised tõud (inglise buldog jt.)
- vanemad emased, eriti vanemad (üle 4 aasta vanused) esmaspoegijad
-emased, kelle emadel ja õdedel on esinenud poegimisprobleeme.
Te mainisite eelpool keisrilõiget – kas tõesti ka lemmikloomadele seda tehakse?
Jah. Koertele-kassidele rohkem, neil on ka õigeaegse sekkumisega prognoos selle puhul enamasti üpris hea, nii ema kui järglaste osas. Neile tehakse ka nn. elektiivseid keisreid, kui on ette arvata, et emane üsna tõenäoliselt ise poegimisega hakkama ei saa - näiteks suurel koeral üks ainus loode, eelmisel tiinusel raske poegimine, teatud tõud. Omaette eetiline küsimus on, kas tohiks teadlikult paaritada looma, kellest võime eeldada, et ta üpris kindlasti ise poegimisega hakkama ei saa - ma kalduks ütlema, et ei tohiks.
Närilised ja küülikud saavad tavaliselt poegimisega ise ilusti hakkama, seda eriti need, kelle pojad sünnivad pimedate, väikeste ja karvututena. Küll võib neil olla probleeme poegimisjärgselt või poegade eest hoolitsemise või poegade elujõulisusega (neid probleeme on muidugi ka koertel-kassidel). Rasket sünnitust võib rohkem olla näiteks merisigadel ja chinchilladel, kes sünnitavad täiesti välja arenenud, karvaseid ja avatud silmadega poegi. Ka neil tõstab raske poegimise riski see, kui emast paaritatakse esmakordselt vanemas eas. Ka näriliste puhul on keisrilõige võimalik, aga prognoos on üldjuhul halb – enamasti on sekkumise ajaks juba liiga hilja ja samuti taluvad need loomakesed valu ja narkoosi kordades kehvemini.
Kuidas meil praktika on: kas mõni viibki looma kohe arstide hoole alla, kui too sünnitama hakkab?
Kindlasti tasub oma loomaarstiga enne kokku leppida, kuidas ja kust vajadusel abi saadakse, seda tehakse küllalt sageli. Mõnda riskisünnitajat on kindlasti võimalik ka ööpäevaringse statsionaariga kliiniku (praegu on meil selline vist ainult Maaülikooli oma) valve alla viia. Aga tavapoegimise korral on loomale parem, kui ta saab poegida tuttavas koduses turvalises ümbruses, samas peab võimaluse korral veterinaarabi olema kergesti ja kiiresti kättesaadav. Omanik peaks harima ennast, uurima välja ööpäevaringse abi võimalused ja soovitan leppida kokku oma loomaarstiga – väga paljud loomaarstid teevad kokkuleppel oma klientidele poegimisvalveid, st on teatud perioodil telefonikõne kaugusel nõu ja vajadusel jõuga abi andmiseks.
Kui midagi on valesti...
Kui on kahtlus, et miski pole nii, nagu peab, võtke kohe telefon ja kontakteeruge loomaarstiga, soovitab dr Kadri Kääramees.
Vastutustundlik omanik lepib juba ette oodatava poegimise ajaks loomaarstiga kokku, et too oleks vajadusel kättesaadav ja/või varub ööpäevaringselt töötava veterinaarabi kontaktid. Alatuse seadus dikteerib, et enamus keisrilõikeid ja muidu abi vajavaid sünnitusi langeb öötundidele või nädalavahetustele või riigipühadele.
Rusikareegliks võiks olla, et loomaarstiga tuleks ühendust võtta siis, kui koer väitab tugevalt ja vahetpidamata üle 15-30 minuti, kass üle 5 minuti, ilma et selle tulemuseks oleks lootepõie ilmumine, või on loode juba tupes ja häbemepilu vahelt näha/tunda, aga vaatamata väitustele ei välju või jätab emasloom väitamise hoopis; kui järjestikuste poegade vahe on üle 2-4 h, kui emasloom väitab vahelduvate hoogudena üle 4 h ilma tulemuseta; kui tupest tulev nõre on halvalõhnaline/mädane/verine; kui poegimiseelsest kehatemperatuuri langusest koeral on möödunud 24-36 tundi, aga edasist sünnitegevust pole.
Pärast sünnitust peaks arstile pöörduma, kui kutsikad pidevalt karjuvad – see näitab, et nad ei saa piisavalt süüa, kontrollima peab, kas emal on piima; kui emasloom on isutu, palavikus, loid, ei lase järglasi imema, kui tema imetid on tugevas turses, valulikud ja punetavad. Kui emane on rahutu, lõõtsutab põhjuseta või esineb tal krampe, võib see viidata vere kaltsiumisisalduse liigmadalale tasemele ehk eklampsiale, mille puhul samuti oleks arstiabi vaja.
Tiine ja imetava looma söögisedel
Koer-kass söövad tiinuse esimeses pooles oma tavatoitu. Tiinuse teises pooles tõuseb emaslooma energiavajadus tugevalt ja kõhuõõnes on emaka ja loodete tõttu vähem ruumi seedeorganitele, seega tuleb neid siis sööta sagedamini väikeste portsude kaupa energiarikka ja hästi seeduva toiduga.
Sobiv on näiteks valmistoitudest kutsikatoit või kassipojatoit, seda saavad emasloomad ka imetamise ajal. Peab kindlasti silmas pidama, et suurt tõugu koerte puhul söödetakse kutsikaid suurekasvulist tõugu kutsikate toiduga, nende ema aga saab nii tiinuse kui imetamise ajal tavalist kutsikatoitu (nende energiasisaldused on erinevad, et vältida suurt kasvu kutsikate liigkiiret kasvu, mis võib liigeseprobleeme soodustada).
Kutsikad-kassipojad hakkavad lisasööta saama umbes 3–4 nädala vanuses. Siis tehakse ka esimene „ussikuur” nii emale kui järglastele. Enne vaktsineerimist korratakse seda.
Vastutustundlik loomaomanik vaktsineerib ja kiibistab oma emaslooma järglased ja ei anna neid ema juurest ära enne, kui kutsikad on vähemalt 6 nädala, parem 8 nädala vanused, kassipojad mitte nooremana kui 8–10 nädalasena ja samuti tegeleb kindlasti juba kodus nende eakohase sotsialiseerimisega.
