Tasub teada: miks on kutsika varajane sotsialiseerimine oluline?
Sellised kutsikad kardavad teisi koeri ja võivad seetõttu käituda agressiivselt. Koer kes pole näinud varajases nooruses lapsi, ei pruugi osata olla lastega. Lapsed on koera silmis lihtsalt nii palju täiskasvanutest erinevad.
Koerale, kes pole kunagi sõitnud autoga või liftiga, astunud üle oma koduhoovi läve, olnud toas, käinud vannis jne võivad need tegevused olla miskipärast tarvilikud täiskasvanu eas, aga kui tal kutsikana selliste tegevuste kogemus puudub, siis ollaksegi hädas.
Seetõttu vajab kutsikas sotsialiseerimist ehk tema harjutamist kõige nende keskkonnafaktoritega, millega tal võib-olla tuleb tulevikus tegemist teha. Sotsialiseerimise magusaim aeg on 3-12 nädal, aga varieerub suuresti indiviiditi. See on aeg, mil kutsikas hakkab mängima ja läheb uude koju. Kui siiani olid tema elus vaid üksikud inimesed, ema ja pesakonnakaaslased, siis nüüd toimub äkiline ja kiire maailmapildi avardumine. Mõnel läheb see valutult ja mõni vajab palju abi. Just siis pannakse alus edaspidisele heale läbisaamisele ja korralikule koolitusele.
Sel ajal tuleks talle näidata võimalikult palju erinevaid kohti ja harjutada erinevate situatsioonide, häälte, inimeste ja loomadega (ühistransport, poodide iseavanevad uksed, rahvamassid, pime mets, külalised kodus, teistel külas olemine, lainetav meri, teised koerad, lapsed jne).
Iga uue kogemusega peab kaasnema koerale positiivne emotsioon. Selleks on tavaliselt maius, aga võib olla ka mäng, kiitus või paitamine. Sotsialiseerimisega peab tegelema iga päev.
Samasse vanusesse jääb ka esimene hirmuperiood (8-11 nädal), kus iga kogetud ebameeldivus jätab tugeva jälje ning seetõttu peaks halbu kogemusi vältima. Õnnelikku ja erksat kutsikat on kergem dresseerida.
Kahjuks on veel vanast ajast tänaseni juurdunud harjumus, et kutsikat peab kuni viimaste vaktsineerimisteni kramplikult oma kodus hoidma. Seetõttu lastakse kõige parem sotsialiseerimisaeg mööda. Kui alustada alles peale kogu vaktsineermisprogrammi lõppemist, on kutsikas juba praktiliselt neljakuune ja tulemused pole enam nii head.
Eesti juurtega Austraalia käitumisspetsialist dr Kersti Seksel töötas välja kutsikate eelkooli kontseptsiooni, mis on sotsialiseerimisprogramm alla 4-kuustele kutsikatele. See on kontrollitud ja ohutu keskkond, mis on spetsiaalselt mõeldud kutsikatele vanuses 8-16 nädalat, et arendada nende sotsiaalseid oskusi, soodustada aktsepteeritud käitumist ja õpetada elementaarseid sõnalisi käsklusi ning samal ajal tutvustada omanikule tema uut kutsikat.
Tundides aidatakse kutsikat tundma õppida ja aru saada, missugune on koera normaalne käitumine ja kehakeel, et inimestel oleksid realistlikud ootused oma koera suhtes. Omanikele õpetatakse, kuidas käitumisprobleeme ära hoida ning kuidas esimestest märkidest aru saada, et niisugused probleemid hakkavad tekkima. Eelkooli üks olulisemaid eesmärke on tugevdada omaniku ja koera vahelist sidet. Kutsikate eelkoolis võib koeraga kaasas käia kogu pere.
Loo autor on korraldanud kutsikate eelkooli oma kliinikus kolm aastat ja selle ajaga on kogunenud ka juba omajagu tähelepanekuid.
1. Imelik, kuidas varasematel aegadel üldse kutsikad suureks kasvatati, kui ei teatud midagi ei sotsialiseerimisest ega eelkoolist.
Koerte kontsentratsioon linnades ja omavahelised kokkupuute võimalused olid väiksemad. Koertele ei seatud nii suuri nõudmisi ja neid ei võetud igale poole kaasa nagu nüüd kombeks on. Koeralt ei nõutud sageli enamat, kui seda, et ta poleks omade vastu kuri ja suudaks rahulikult üksi kodus olla (sageli tagaaias kuudis, kust palju kaugemale ei pääsenudki).
2. On palju vastseid koeraomanikke, kes soovivad kogu hingest saada sellisteks kaaslasteks, keda nende koerad tõeliselt väärivad ja teevad kõik valesti.
Samas võib lohutuseks öelda, et koer on nii normaalne tegelane, et võime teha kõik absoluutselt valesti ja temast kasvab ikkagi suhteliselt arukalt käituv indiviid, aga…. kui me teeme pidevalt vigu mõne nõrgema närvisüsteemiga või (hoidku jumal!) psüühiliselt haige kutsika kasvatamisel, siis saame eluaegse probleemi.
3. Enamik pahandusi kodus saab alguse sellest, et koeral ei ole tegevust. Tal on igav.
Koera hankinud inimesel peab olema aega oma loomaga tegelemiseks ja see tegevus ei seisne ainult palli või puupulga loopimises. Tuleb leida koerale meeldivad ja sobivad konstruktiivsed mängud, mis pakuvad vaimset ja füüsilist ergutust ning mille mõjul ta tunneb end hästi. Koera loomus on olla pidevalt valvel; aktiivsuse puudumine tekitab igavust ja igavlevad koerad võivadki pahandust teha. Kui olete mängu lõpetanud, pange mänguasjad ära. Peagi saab koer aru, et mänguasjad kuuluvad teile ja ta saab nendega mängida ainult teie algatusel.
4. Omanik peab olema maailma kõige parem, toredam, armsam jne maailmas.
Omaniku juurde tulek peab alati olema meeldiv. Tuleb olla natuke kättesaamatu ja äraarvamatu (näiteks jalutuskäigul võõras ümbruses muuta suunda, peita end, sundida koera olema kogu aeg valvel ja peremeest jälgima) ja siis jälle ülisõbralik ja lahke, kui koer pisukese ehmatuse ja otsimise järel armastatud peremehe jälle õhinal üles leiab. Kiitus, maius, mäng sel puhul annab märku, et omaniku juurde tasub alati tulla. Kunagi ei tohi koera karistada, kui ta juurde kutsumisel näiteks ei kuuletu või hilineb.
5. Head käitumist premeerida, halba ignoreerida.
6. Kui halb käitumine on nii halb, et ignoreerida ei saa, siis püüda ennetada (kui on teada, mis olukorras ja mille peale koer niiviisi käitub) või siis omapoolselt lõpetada.
Näiteks koer isoleerida teise tuppa.
7. On ülivähe agressiivseid koeri. Enamik agressiivsuse ilminguid tuleneb hirmust ja just läbielatud negatiivsetest kogemustest sotsialiseerimisperioodil.
8. Soovimatu käitumine meile, inimestele, on koera silmis sageli täiesti normaalne käitumine koera jaoks.
Näiteks kaevamine lillepeenras, haukumine iga möödakäija peale, poriste jalgadega diivanile ronimine. Me peame üles leidma mehhanismid, kuidas takistada koera antud hetkel ja kohas niimoodi käitumast, kuid me ei saa keelata neil haukumist, kaevamist, ronimist üleüldse. Koeral peab olema võimalus jääda koeraks, aga meie poolt loodud tingimusel. Näiteks: kaevad ainult siin; on lubatud ainult üks haugatus või haugu ainult väravast siseneja, mitte iga möödakäija peale; diivanile saab peale jalapesu või diivanile pole üldse lubatud, aga siis peab see olemagi kutsikast peale kuidagi takistatud. Näägutamine ja riidlemine ei aita.
9. Riidlemine on ka tähelepanu.
Koerad õppivad väga kergesti lollusi tegema, et saada omaniku tähelepanu karjumise näol.
10. Riidlemine ja karistamine ei õpeta midagi.
Kutsikale tuleb premeerimisega näidata, kuidas on õige ja hea, mitte karjumise ja karistamisega pähe taguda, et nii ei või.
Sotsialiseerimisperiood ei ole pikk. Ainult mõned nädalad. Leidke see aeg enda ja koera jaoks. Teie aeg ja vaev saavad kuhjaga tasutud.
