Tõrju närilisi inimlikult!
Loomakaitsjate seisukohalt (mis ühtib ilmselt kõigi loomadest vähegi hoolivate inimeste omaga) ei tohiks hiirtest ja rottidest lahtisaamiseks kasutada mürki ega teisi piinarikkaid tapmisvahendeid (hiireliim, liimipüünis). Need põhjustavad looma väga piinarikka surma. Näiteks sisaldab enamik mürke hüübimisvastast vahendit, mis takistab vere hüübimist. Närilised piinlevad surres sisemise verejooksu tagajärjel.
Mürk on ohtlik ka kõigile teistele elusolenditele, kes sellega kokku võivad puutuda (lapsed, koduloomad jt). Lisaks otsesele mürgiga kokkupuutumisele võivad näiteks kassid või koerad püüda mürgitatud rotte ning saada omakorda mürgituse. Samuti võivad mürki söönud rotid ka uriiniga mürki edasi anda.
Seega tuleks kasutada vahendeid, mis ei tapa, vaid peletavad närilisi või püüda nad kinni ja viia mujale. Loomakaitseliit annab head nõu.
*Heaks looduslikuks lõhnapeletiks on näiteks uruhiirte tõrjes musta leedri lehed, elupuu värsked peenestatud oksad ning küüslauk. Kui neid hiirte käikudesse panna, aitab see närilisi eemale peletada.
*Eriti palju paha teevad uruhiired sibul- ja mugullilledele, hariliku püvilille sibulate lõhn aitab neid aga lillepeenrast eemal hoida. Sellepärast soovitatakse püvililli istutada teiste sibullillede lähedusse, piki tara ja köögiviljade vahele. Tähelepanu: püvilill on ka inimesele mürgine!
*Männiekstrakti baasil valmistatud vahendeid võib pintseldada puudele, pista nendesse lillesibulaid või kasta lahusega kasvukohta. Kui immutada sellise tõrjevahendiga kaltsutükk ja panna see näriliste käiku, põgenevad pahategijad ebameeldiva lõhna tõttu. Kuna vahend ei lahustu vees, ei tasu sellega käsi kokku teha, samuti ei saa puhtaks anumaid, kus vahend on sees olnud.
*Aiasaaduste ja loodustarvete poodides on müügil vulkaanilisi kivimeid, mille lõhn peletab uruhiiri.
*Hiired ei talu rassi ehk voolmerohu, naistenõgese, piparmündi ja leedripuu lõhna. Puistake kuivatatud ning peenestatud taimepuru kohtadesse, kus hiired liiguvad – sahvrisse, keldrisse jne. Abi on ka ülesriputatud kimbukestest. Peletav efekt on suurem, kui valate värsked või kuivatatud kimbud üle keeva veega ja nõrutate enne ülesriputamist. Kimpe tuleks igal nädalal uuendada.
*Rottide ja hiirte majja tulemise vältimiseks tuleb otsida üles kõik augud (eriti torude ümber) ja praod (näiteks ukse ja läve vahel) ning panna need kinni vastupidava materjaliga, näiteks betooniga vms. Võib kasutada tugevast keevitatud traadist võrku, et katta kinni augud (näiteks ventilatsioonitorud). Järjekindlalt tuleb kontrollida suletud avausi, et olla kindel, et rotid ei ole neist läbi närinud. Toidujäägid tuleb ära koristada ning toit tuleb asetada klaasist, plastikust või metallist anumatesse. Toidu võib asetada ka kõrgel olevatele riiulitele juhul, kui sinna ei vii ühtegi rottidele ja hiirtele ronimiskõlbulikku teed. Samuti tuleb jälgida, et prügi ei oleks rottidele ja hiirtele kättesaadav.
*Rotte võib eemal hoida ka pipra ja eukalüptiõli lõhnaga.
*Olemas on ka ultrahelil põhinevad näriliste peletamiseks mõeldud vahendid. Siiski on need tõhusad vaid kitsal alal lühikese aja jooksul, sest närilised harjuvad heliga.
*Kui maamajas elades on probleeme rottide ja hiirtega, tuleks kõrvaldada ka väljas kõik võimalused, et rotid ja hiired toidule ligi pääsevad. Lemmikloomade toitu ööseks välja jätta ei tohiks. Komposti tuleks teha selleks ettenähtud kastis. Hoolitseda tuleks selle eest, et väljas olev prügikonteiner on tehtud metallist ja tihedalt suletud. Kõrvaldada tuleks võimalikud kohad, kus rotid ja hiired saaksid endale pesa teha. Rohi peaks olema lühike ning põõsaste alumised oksad kärbitud nii, et põõsaste alune pinnas oleks nähtav. Rottidele meeldib väga ka seep, nii et laokile ei tohiks jätta ka seebitükke.
*Linnutoidumajad peaksid olema elumajast kaugel ning et neist ei tohiks pudeneda seemneid. Seemned on rottidele ja hiirtele ahvatlevad ning nad ronivad ka linnutoidumajja, kui nende takistamiseks ei ole puule või postile pandud metallvõrgust “kraed”.
*Hiirte ja rottide majast eemale hoidmiseks võiks panna neile toitu näiteks aianurka, mis on majast võimalikult kaugel. Kui nad saavad piisavalt süüa, on võimalik, et nad tuppa ei kipugi.
Süsteem on lihtne. Tegu on puuriga, kus loomale ohutu sööt sees. Loom läheb sisse, puuri sissekäik langeb kinni. Ja siis võite eluka ilma talle viga tegemata kodust võimalikult kaugele viia. Teete seal lihtsalt puuriukse lahti ja lasete loomakese oma teed minna. Soovitav on loomad viia vähemalt poole kilomeetri kaugusele, lähemalt tulevad nad kiirelt teie koju tagasi.
