Ka kassid ja koerad põevad diabeeti
Sest kord aastas võib ju endale ometigi midagi head lubada. Ja mitte ainult endale, vaid ka lemmikloomale. Nii saab oma osa Miisu ja teist sama palju ka Pontu. Mis siis, et Miisul oli juba varem paar lisakilo. Ja et Pontu läheb hundiisule vaatamata järjest kõhnemaks.
Liiga paks, liiga kõhn? Need väljendid peaksid iga loomapidaja ettevaatlikuks tegema, sest nähtavate kaalumuutuste taga võivad juba tõsised ainevahetusprobleemid peituda, hoiatab Saksa Loomatervise Liit. Haiguse nimi on diabeet. Diabetes mellitus, kui täpne olla, ja see on üks levinumaid hormonaaltaustaga ehk siis endokriinsed kassi- ja koerahaigusi. Lääne-Euroopas põeb suhkruhaigust umbes üks protsent koeri ja kasse ning trend on paraku tõusev.
Suhkruhaiguse taga on normaalselt toimimast lakanud kõhunääre, mis juhib glükoosi elutähtsat transporti keharakkudesse. Glükoos koguneb verre ja veresuhkru tase tõuseb.
Koertel näeb haigus välja nagu I tüübi diabeeti põdevatel inimestel – just selle poolest, et insuliini tootvad kõhunäärmerakud on kahjustunud. Seega kannatavad diabeedihaiged koerad insuliinipuuduse käes. Puudlitel, retriiveritel, taksidel, urukoertel ja chow chow'del on seejuures eriti kõrge risk diabetes mellitus'se jääda.
Kasside diabeet sarnaneb valdavalt inimeste II tüübi diabeedile – kõhunääre toodab insuliini kas liiga vähe või siis ei toimi insuliin mingitel põhjustel. Selle all kannatavad peamiselt ülekaalulised kassid ja keskealised isasloomad. Haigestunud kassidest 70-80 protsenti on rasvunud. Eriti kõrge diabeedirisk on Burma kassidel.
Haigusele viitavad sümptomid on diabeedivormist sõltumatult samad. Nii kassid kui ka koerad joovad tohututes kogustes vett ja peavad seetõttu ka tihti hädal käima. Samas ajal on aga keharakud glükoosinäljas ja üritavad selle puudust teiste toitainetega katta. Siit ka põhjus, miks sööb diabeedihaige loom oluliselt rohkem kui terve.
Varakult diagnoositud diabeet allub ravile üsna hästi. Ilma teraapiata on aga rasked tagajärjed kiired tulema ja täiesti tasakaalust välja läinud ainevahetus võib lõppeda surmaga. Diabeedikahtluse korral mõõdab loomaarst veresuhkru taseme ära ja määrab siis patsiendile päevase insuliinidoosi. Looma insuliinitootlikkust saab omanik kodus ka ise testida. Sama käib uriini ja vere glükoosisisalduse süsteemse mõõtmise kohta. See kõik ei asenda aga vajadust korra kvartalis või vähemalt paar korda aastas veterinaari juures käia.
