Vähisümptomeid kirjeldama on arstid küll mihklid. Ometi on hoopis rohkem tarvis võimalike patsientide hingeõhuproovide tulemusi, sest viimastes on midagi sootuks käegakatsutavamat kui paljas jutt. Et näiteks eesnäärmevähki ära tunda, piisab uriiniproovist, jämesoole- või kopsuvähki saab aga diagnoosida hingeõhuproovi pealt. Mis lõhn see siis on, mida koerad tunnevad? Selgub, et halvaloomulised kasvajad eritavad teatud kemikaale, teatud lenduvaid orgaanilisi ühendeid.

Inimorganismi vallutav kasvaja paiskab enda jääkaineid üle kogu keha ja nii jõuab üht-teist ka hingeõhku. Kui kohutavalt see ka ei kõlaks, aitab see muuhulgas ka näiteks rinnavähki juba varajases staadiumis ära tunda.
Kuigi koeri kasutatakse sel otstarbel juba mõnda aega, on nende tuvastussuutlikkuse juures kõige küsitavam punkt vastupidavus konveieritööle. Sest proove on ju tohutult, arvestades, et igal aastal saab maailmas 12 miljonit inimest vähidiagnoosi. Aga tugistruktuurina toimivad koerad küll.

Koertele saab ette lükata ka sülje- ja vereseerumiproove ning probleemivaba lähenemisviis võimaldab neil rahulikult ja keskendunult töötada. Kui nad kahtlase proovi leiavad, näitavad nad seda passiivse käitumise teel. See tähendab, et haukumise või sabaliputamise asemel laskuvad nad istukile või lamavad. Või näitavad sõelale jäänud proovi suunas käpaga.

Isegi kui selline diagnostikaviis veel kogu maailmas tunnustust pole leidnud ja koerte kaasamise vastased skeptikud kriitikat pritsivad, on tegemise ikkagi suure sammuga võitluses vähi vastu.

Nagu teaduses sageli, on lõhnatuvastuse perspektiivil oma nipp. Nimelt polegi kellelgi kavas vähiuuringutesse hiiglaslikku koertearmaadat rakendada. Plaan on hoopis nende nina funktsioonidega sensor arendada.
Kuniks aga tehnoloogia veel sealmaal pole, aitavadki arste pärisninadega päriskoerad.

Allikas: edogs.de