Loomaarst annab nõu: soe ja vihmarohke sügis soodustab ohtliku leptospiroosi levikut

 (1)

Loomaarst annab nõu: soe ja vihmarohke sügis soodustab ohtliku leptospiroosi levikut
Pixabay

Novembris viie aasta eest kubisesid koerafoorumid koledatest lugudest koerte äkksurmade kohta. Mõne pere lemmikloom oli küll ka paar päeva põdenud, aga küllalt palju oli juhtumeid, kus eelmisel päeval täiesti rõõmus ja terve kutsu leiti hommikul surnuna. Levisid hirmujutud mürgitamistest ja uuest tundmatust haigusest.

Haigusjuhtude analüüs ja laborite vastused andsid tulemuseks, et tegemist oli leptospiroosiga. Haigusega, mida tuntakse juba ammu, aga mis sügisel 2012 eriti laastavat tööd tegi. Põhjuseks oli ilmselt erakordselt vihmane suvi ning pikk ja suhteliselt soe sügis.

Kuna leptospiiradel on ellujäämiseks vaja niisket keskkonda, siis mida vihmasem on, seda kauem püsivad nad eluvõimelised. Soodsate tingimuste korral isegi kuid, mistõttu nakatub ka rohkem loomi. Nii kaua, kui on looduslikke reservuaare, toimub pidev keskkonna saastamine. Nendeks võivad olla rotid ja hiired, kuid ka mitmed kodu- ja metsloomad, kes ise nakatuvad tavaliselt noores eas, põevad kergemini, kuid eritavad uriiniga keskkonda suurel hulgal haigustekitajaid.

Koerad võivad nakatuda limaskesta- või nahavigastuste kaudu, kui puutuvad kokku leptospiirasid sisaldava uriini või uriiniga saastunud pinnase, vee või söögiga.

Pixabay

Loe veel

Seotud lood:

Leptospiroosi esineb maailmas eri piirkondades, kus on soe ja sajab piisavalt vihma. Seda on diagnoositud rohkem kui 150 imetajaliigil, sh inimestel ja koertel, aga ka kassidel. Eri haigustekitajaid on üle 250. Haigust kannavad edasi ainult imetajad, kuigi leptospiirasid on leitud ka reptiilidelt ja lindudelt.

Nakatumisest esimeste sümptomite avaldumiseni kulub tavaliselt päev kuni nädal, mõnedel andmetel 2–25 päeva. Haiguse kulg varieerub üliägedast (äkksurm) kuni subkliiniliseni (haigusnähud ei avaldu). Viimast vormi esineb oluliselt rohkem.

Leptospiroosi sümptomid on mittespetsiifilised, see tähendab, et sarnanevad paljude teiste haiguste tunnustega ja seetõttu on pelgalt kliiniliste tunnuste põhjal võimatu diagnoosi panna. Haigestunud loomade peamine sümptom on isutus ja loidus, võib esineda kehatemperatuuri tõus, mõnedel liigjoomine ja -urineerimine, kõhulahtisus, oksendamine. Maksakahjustuse korral võib muutuda nii nahk ja kui ka limaskestad kollaseks.

Üliägeda vormi esimesed nähud on apaatsus ja temperatuuri tõus. Haigus progresseerub nii kiiresti, et loom sureb ühe-kahe päevaga ilma, et kliinilised tunnused jõuaksid ilmneda. Röntgeniülesvõttel võib täheldada kopsumuutusi. Vereproovis võivad olla suurenenud neerunäitajad ja rohkem maksaensüüme, on kerge aneemia, veres leidub rohkem põletikurakke ja vähem vereliistakuid.

Vereprooviga saab määrata, kas organismis on leptospiirade vastaseid antikehi. Haiguse algusjärgus võib antikehade tiiter olla negatiivne, sellepärast tuleb haiguskahtlastel koertel kindlasti 7–10 päeva pärast antikehade tiiter uuesti määrata. Positiivne antikehade tiiter võib tähendada kas vaktsineerimise või haiguse läbipõdemise tagajärjel tekkinud antikehi. Kroonilise haiguse puhul langeb tiiter sageli nii madalale, et ei saa määrata ja nii võidakse ekslikult arvata, et koer on terve.

Leptospiroosi ravitakse antibiootikumidega. Nakkuskahtlase loomaga tuleb ringi liikuda nii vähe kui võimalik. Tuleb vältida laste, rasedate ja immuunpuudulikkusega inimeste kokkupuudet haiguskahtlase loomaga. Haige looma uriini koristades peab olema väga ettevaatlik, kätte tuleb kindlasti panna kilekindad ja pinnad hiljem desinfitseerida. Haige looma eest hoolitsedes tuleb sageli käsi pesta. Pere teiste koerte ravi vajalikkuse üle otsustab loomaarst. Enamasti on näidustatud ka asümptomaatilise koera samaaegne ravi.

Kui koeraga samal ajal haigestub mõni inimesest perekonnaliige, siis kindlasti tuleb teavitada perearsti, et peres on leptospiroosi haiguskahtlusega koer.

Kuidas oma lemmikut haiguse eest kaitsta?

Eestis saadaolevate vaktsiinidega saab vaktsineerida järgmiste serovaaride vastu: L. canicola, L. grippotyphosa, L. icterohaemorrhagiae, L. Bratislava ning immuunsus kestab 1 aasta. Seega koeri, kel on risk haigestuda (jahikoerad, need kes liiguvad palju metsas ja põllumajanduspiirkonnas, võivad kokku puutuda närilistega, joovad lompidest, on sageli kennelites) tuleb kindlasti vaktsineerida igal aastal. Vaktsineerimine hoiab ära haigestumise, kuid nakkuse saanud koer võib sellest hoolimata levitada leptospiirasid. Pole täpseid andmeid, kui kaua immuunsus pärast haiguse läbipõdemist kestab, aga arvatavasti kuni aasta nagu vaktsineerimisegi puhul.

Koerte nakatumise vältimiseks on oluline, et loomad ei jooks seisvatest veekogudest: järved, tiigid, kraavid, soised alad, lombid jm.

Kassid ei ole leptospiroosi suhtes eriti vastuvõtlikud ning haigestuvad harva. Siiski on olnud juhtumeid ka Eestis. Kuidas ja miks mõned kassid siiski haigestuvad, pole siiani veel selge. Kasside haigustunnused on samasugused ebatüüpilised nagu koertelgi ( nõrkus, palavik, värisemine, isutus, oksendamine, kõhulahtisus, janu ja urineerimishäired, köha ja raske hingamine, soovimatus liikuda jne.) Ka kasse ravitakse antibiootikumidega, kuid vaktsiini kassidele ei ole.

Shutterstock

2012. aasta sügisel uuritud 66-st koerast osutus leptospiroosihaigeks 26. Tänavu aasta on samasugune ilm (vihmane suvi ja soe sügis), aga õnneks on leptospiroosi kahtlusi ja kinnitaud diagnoose siiani olnud oluliselt vähem. Loodetavasti mängib siin rolli ka korralik vaktsineerimine, mida viimase viie aasta jooksul on tehtud ja propageeritud.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare