ARVUSTUS: Vaata, millest räägib armas koguperefilm "Lemmikloomade salajane elu"

Pealkirja järgi võib esmapilgul arvata, et tegu on Luc Jacqueti ("Pingviinide marss") või Werner Herzogi ("Grislimees") uue dokumentaalfilmiga, milles režissöörid ei jälgi enam metsikut loodust, vaid meile kõige lähedasemate loomade siseelu, kuid paraku see nii ei ole. Tegu on hoopis "Mina, supervaras" ja "Käsilaste" loojate Illumination animatsioonistuudio uusima filmiga.

Tänu Disney "Zootropolise" edule on taaskord populaaarseks muutunud animatsioonid loomadest. Nüüdseks Disney alla kuuluva Pixari "Putukalugu" ja "Kalapoeg Nemo" tekitasid samuti omal ajal lainetuse, mistõttu leidsid kõik stuudiod, et putukad ja kalad väärivad rohkem filme. Loomalood ei lõppe ka "Lemmikloomade salajase eluga" - Illuminationi järgmine film on näiteks lauluvõistlusel osalevatest loomadest. Järgnevatel aastatel näeme kindlasti ka "Zootropolise", "Kalatüdruk Dory" "Kung Fu Panda" ja ka "Lemmikloomade salajase elu" järgesid, sest just need loomalood on 2016. aasta kõige edukamad animatsioonid.

Vaata filmi treilerit SIIT.

"Lemmikloomade salajase elu" edu võti seisneb humoorikates tegelastes ja situatsioonikomöödias. Öeldakse, et omanikud lähevad oma lemmikute nägu ja nii on ka filmis - terrier Max ei suuda olla ilma omanikuta, ta ootab teda päevad läbi ukse taga. Samal ajal veedab Max aega naabrite kasside, lindude ja teiste koertega. Maxi elu muutub, kui omanik toob koju veel ühe koera - loomade varjupaigast pärit Duke'i. Otseloomulikult ei saa nad läbi ning omavaheliste jagelemiste tõttu satuvad nad loomapüüdjate küüsi. Sellest hetkest algab seiklus läbi New Yorgi, kus nad puutuvad kokku vihaste hüljatud lemmikute revolutsioonilise armeega, keda juhib natuke hullumeelne jänku. "Lemmikloomade salajane elu" panustab väga palju värvikatele tegelastele ja pöörastele olukordadele. Lugu ei küündi kahjuks "Zootroopolise" ega "Kalatüdruk Dory" tasemele - filmis on puudu kavalalt lastefilmi toodud allegooriad ja metafoorid, mis olid täiesti olemas "Zootropolises" ning sujuvalt hingepugev sõnum, millega hiilgab pea iga Pixari film.

Filmi suurim tugevus seisneb siis väga erinevate iseloomudega tegelastes ja fantastiliselt animeeritud maailmas, milles tegutseb loo suurim tõmbenumber - nunnu ja hullumeelse oleku vahel hüppav jänku Snowball. Ta on juhib hüljatud lemmikloomade armeed kalkide ja südametute inimeste vastu, kes nad kunagi maha jätsid. Teiseks säravaks täheks on väga armas valge pommer Gidget, kes on Maxist sisse võetud, kuigi viimane pole kutsukese tunnetest teadlik, sest temal jaogub armastust ainult omaniku jaoks. Pärast Maxi kadumist otsustab Gidget teha midagi ootamatut - ta lahkub oma pehmetelt patjadelt ja turvalisest korterist, et leida üles Max. Väiksest karvakerast saab järsku armastuse nimel võitlev metslane, kes on valmis koera leidmise nimel kaklema isegi kasside maffia juhiga ja päästma vabaks alati näljase kulli.

Gidgeti tegelaskuju pole huvitav mitte ainult tema muutuse pärast, vaid tema karakteri areng toob filmi ka vajalikus koguses erisust - Max ja Duke on küll peategelased, aga lõpuks päästab päeva hoopis Gidget. Mehed satuvad kogu aeg sekeldustesse, aga naine tegutseb nö. kardinate taga ning muutub seeläbi palju olulisemaks kui peata kanadena ringi jooksvad mehed. Taaskord peab tõdema, et animatsioonid pakuvad lugude osas palju rohkem vaheldust kui suurem osa Hollywoodi filme.

Kiidaks ka filmi muusikavalikut - loo käigus kõlavad erinevates situatsioonides Taylor Swifti "Welcome to New York", System of a Downi "Bounce", Andrew W.K. "Party Hard", Queeni "You're My Best Friend" ja Beastie Boysi "No Sleep Till Brooklyn".

Film ei küündi loo jutustamise kvaliteedi poolest küll Pixari ja Disney tasemele, kuid humoorikaid ja liigutavaid momente jagub täpseltnii palju, et mõni neist võib kauaks ajaks kummitama jääda.

Üheks nendeks on kindlasti see:

"Lemmikloomade salajane elu" on praegu Eesti kinodes.