Hundil on loodusliku tasakaalu säilitajana väga oluline roll
Laura Kiiroja, kes on Tartu Ülikooli taustaga semiootika magister ja Runar Naess, Norrast pärit hundiuurija rääkisid kokkutulnuile huntidest looduses, võrdlesid huntide ja koera käitumist, rõhutasid sotsialiseerimise tähtsust ja kummutasid väärarvamusi seoses agressiivsusega.
Kuigi hunti peetakse ahnuse, salakavaluse ja õeluse sümboliks, pole see alati nii olnud. Antiik-Roomas oli hunt kui toitja viljakuse ja elu kandja. Vana-Türgi, asteekide, Navajo-indiaanlaste, Iiri ja Islandi legendides kasvasid kangelased sageli üles hundi kasulastena. Negatiivseks tegelaseks sai ta alles hiljem katoliku kiriku, muinasjuttude, müütide ja legendide koosmõjul. Tänapäeval toetavad seda ka Hollywoodi filmid ja nii polegi imestada, et kuni käesoleva sajandini oli prevaleeriv seisukoht, et hundid tuleb hävitada vahendeid valimata. Hundile heidetakse ette, et ta tekitab kahju karjakasvatusele, ohustab inimesi ja on konkurendiks jahimeestele. Laura Kiiroja loengus toodi välja nende väidete vastuolulisus ja paikapidamatus ning rõhutati vastukaaluks hundi olulisust rohelise maailma tasakaalu säilimises.
Runar Naess`i esimeses loengus selgitati, miks ei ole huntide kasutamine koera mudelina alati õige. Nad on küll geneetiliselt üsna sarnased, aga käitumiselt küllaltki erinevad. Hunte pole saadudki korralikult uurida, sest vangistuses olevad hundid on väga inimkartlikud ja elavad ebaloomulikes gruppides stressirohkes keskkonnas. Seega on nende käitumine kõike muud kui loomulik. Ja ebaloomulikust käitumisest tulenevalt on uurijad teinud valesid järeldusi nii domineerimise kui karjadünaamika ja kiskjakäitumise suhtes.
Laura Kiiroja teine loeng sotsialiseerimisest selgitas kõigepealt, miks on vaja vangistuses elavaid hunte sotsialiseerida. Selleks, et saada rohkem aru, mis hundimaailmas toimub ja veel enam selleks, et loomaaia hundid end inimkeskkonnas paremini tunneksid. Lihtsustatult öeldes on inimesel vaja saada vaenlasest partneriks. Huntide sotsialiseerimine sarnaneb koerte sotsialiseerimisega. Alustada tuleb varakult. Huntidega olulisemalt varem kui koerakutsikatega, kasutatakse positiivseid meetodeid ja oluline osa on desensitiseerimine ehk uudsete kogemuste turvaline ja mittehirmutav tutvustamine. Oluline on see, et sotsialiseeritud hunt ei ole kodustatud hunt. Ei ole koer ega koera aseaine. Sotsialiseeritud hunt on geneetiliselt siiski metsloom ning võib teatud tingimustel omada täieliku metsiku käitumise repertuaari.
Runar Naess`i agressiivsust puudutav loeng kummutas paljusid juurdunud arusaamu. Väga sageli peetakse agressiivset koera domineerivaks. Tegelikult on ta pigem arg. Kui arga isendit hirmusituatsioonis karistada, siis ei õpeta see talle midagi head, vaid muudab veelgi arglikumaks. Vastavalt indiviidile tekitab suurenenud hirm kas veelgi tugevama agressiivsuse, põgenemissoovi või nii tugeva stressi, et segab koera normaalset elu. Seega tuleb agressiivsuse korral alati välja selgitada põhjus ja katsuda see eemaldada.
Oluline on kontrollida agressiivse looma tervist, sest sageli võib pahuruse põhjus olla valu või ebamugavus. Võimalusel vältida agressiivsust esilekutsuvaid situatsioone ja modifitseerida looma käitumist.
Mitte mingil juhul ei tohi:
- Karistada koera agressiivsuse pärast;
- Otsida vastavaid situatsioone ja provotseerida koera agressiivseks;
- Arvata, et koer on „domineeriv“;
- Üritada olla „tugev liider“ vananenud koolituspõhimõtete järgi.
