1. Kuidas sa üldse sattusid veterinaarmeditsiini õppima, mitmendal kursusel hetkel õpid ning mitu aastat veterinaariks õpitakse

Soovisin loomaarstiks saada juba viieaastaselt. Olgugi, et aastate jooksul käisid peast läbi ka teiste erialadega seotud mõtted jäi veterinaaria siiski esikohale. Hetkel õpin esimesel kursusel ning mind ootab ees veel viis aastat õpinguid Eesti Maaülikoolis.

2. Kas konkurents sisseastumiseks oli tihe? Kui palju inimesi on selle 1,5 semestri jooksul lahkunud või akadeemilisele puhkusele läinud?

Täpset avalduste arvu, mis eestikeelse veterinaarmeditsiini õppekavale 2016 aastal esitati ma ei tea, kuid 2015 aastal oli see 209 avaldust 30-le kohale. Sellel aastal võeti meie kursusele vastu 32 õpilast, kellest praeguseks on alles 22.

3. Kas kooli astudes oli Sul ka juba kindel siht, mis valdkond Sind huvitab? Kas saad ka õppeaineid selle järgi veidi valida?

Olen juba mitmeid aastaid huvitunud loomade käitumisest ja sellest kuidas inimesed loomi mõistavad. Leian, et paljud inimesed interpreteerivad enda loomade kehakeelt ja käitumist tihti valesti, mis viib probleemideni (loomade äraandmine ja isegi eutanaasia). Seetõttu sooviksin ühest küljest inimesi harida ja teisest küljest loomade negatiivsele käitumisele lahendusi leida. Koolis on võimalik loomade käitumist õppida etoloogia tunnis ning teisel kursusel ka kitsamalt koerakasvatuse aines. Lisaks on olemas aine lemmikloomade liigispetsiifiline käitumine.

Varjupaigast adopteeritud kass Buffy.

4. Kas käid ka kooli kõrvalt tööl või praktikal? Kuidas selle leidsid ja kas see oli Sinu jaoks keeruline?

Nädalavahetustel käin kliinikus praktikal. Leidsin, et vaid koolis käimine ei anna mulle terviklikku pilti. Samuti annab kliinikute külastamine aimu, kuidas teoreetilised teadmised praktikas avalduvad. Kliinikusse saamiseks kirjutasin vaid kirja ning mind oldi lahkesti nõus vastu võtma. Olles esimesel kursusel on loomulikult teadmised alles varajases kasvustaadiumis ning suur osa kliinikus toimuvast mõtteprotsessist on keeruline. Samas jäävad asjad praktiliselt tehes ning otse töötajatelt küsides paremini meelde kui õpikuid lugedes.

5. Kas Sul on ka endal loomi ja kui on, siis kuidas nad Sinu perre jõudsid?

Mul on 2 kassi. Esimene kass on pärit Tallinna loomade varjupaigast ning teine on rabakraavist leitud kassilaps, kelle omanikud olid sinna visanud. Lisaks elab mul akvaariumis 27 õunatigu.

Kassid Buffy ja Lucky naudivad teineteise kaisus magamist.

6. Muidugi pean küsima nüüd, kui aktuaalseks pead kodutute kasside ja koerte temaatikat Eestis? Kas ajaga on näha mingeid muutusi ka paremuse poole?

Leian, et Eestis on palju heatahtlikke ja aktiivseid inimesi, kes igapäevaselt pühendavad ennast loomade aitamisele. Kahjuks on aga koduta loomi siiski liiga palju. Leian, et võrreldes eelneva kümnendiga, tehakse Eestis rohkem kampaaniaid, nt steriliseerimiseks, kastreerimiseks ja kiibistamiseks. Samas on siiski inimesi, kes ei mõista eelpool nimetatud protseduuride olulisust ja ikka satub teedele ja majade vahele palju kassipoegi ja vahel ka kutsikaid, keda ei soovita.

7. Kas selliseid tudengeid on palju, kes on varem mõne kodutute loomadega tegelevas ühingus või varjupaigas aktiivsed olnud?

Meie kursuselt tean peale enda veel ühte tudengit, seega mitte väga palju. Samas on lisaks mulle veel paar kursusekaaslast adopteerinud kassi ühingust või varjupaigast kassi, niiet väiksemaid kokkupuuteid on.

8. Lõpetuseks küsin, et kas Sul on soovitusi või mõtteid, mida jagada abiturientidega kes kaaluvad loomaarsti erialale astumist?

Tuleb valmistuda intensiivseks õppimiseks. Kui puudub tõsine huvi loomade aitamiseks, tuleks pigem kaaluda teisi erialasid. Olgugi, et õppimistööd on palju ja algusaastatel on koolis otseselt loomadega vähe kokkupuudet, on siiski hea mõelda, et tulevikus hakkab sinu töö klišeelikult öeldes “elusid päästma ja muutusi ellu viima”.

Rabast leitud kass Lucky väiksena.

Lemmikloom.ee soovib Abellale omalt poolt tuult tiibadesse ning loodab, et inspireerivad sõnad jõuavad ka tulevaste loomaarstitudengiteni!