Jalutuks jäänud kass ei ole kannatustele vaatamata inimeste vastu usaldust kaotanud
Eestimaa Loomakaitse Liidu hoole all on Silja - kass, kes jäi Sillamäel auto alla ning kelle elu päästmine oli küsimärgi all, sest isegi loomaarstid ei olnud kindlad, sest tema tagajalad olid väga halvas seisus. Aga mis elukvaliteeti saab olla kassil, kes isegi kõndida ei saa?
Sillamäel auto alla jäänud ja Tallinnasse ravile saabunud kass vaatab Loomade Kiirabikliiniku tagatoas rahulikult ringi. Oma elupäevad tänaval veetnud kiisu ei saa enam õieti liikuda, aga inimest ta justkui usaldaks. Laseb ennast kannatlikult uurida-puurida ja saaks nagu täielikult aru, et need inimesed siin soovivad talle ainult head. Ega looma sisse näe, aga tal peab olema ikka väga-väga valus, kui mõlemad tagajalad omadega nii nässus on. Vaatamata sellele ta ei kaeble ega vingu nagu inimloom, kes ilmselt samas seisus olles oleks röökinud nii, et seda kuuldaks isegi naabervallas. Kas seda vaest looma üleüldse aidata saab? See polnud esialgu kaugeltki kindel.
Head inimesed tulid appi
Silja jäi Sillamäel auto alla kuskil paar nädalat tagasi. Teeveerelt leidsid valudes piinleva kassi kohalikud noored, kes hakkasid talle abi otsima. Vähe sellest. Looma leidnud Sergei tõi ta isegi Tallinnasse Eestimaa Loomakaitse Liidu hoole alla ja tunneb tänavakassi käekäigu vastu elavat huvi tänase päevani. Veel teati, et Silja oli hiljuti poeginud. Paraku tema kolme järglast pole tänini rohkem nähtud ja arvata võib, et ilma emme hooleta sai väikeste karvakerade elunatuke otsa enne veel kui see õieti alatagi jõudis.
Tuleb kohe öelda, et Silja vigastused olid karmid – mõlemad tagumised käpaluud olid n-ö “pesadest” väljas ja nii ta siis roomaski ringi nagu hüljes. Muud hädad sinna juurde. Operatsioon iseenesest mingi raketiteadus pole ja lihtsustatult öeldes lõigatakse luupead ehk need ümarikud sealt kondi otsast lihtsalt maha. Hiljem lihas tõmbub selle n-ö luutühimiku kohal pingule ja loomad saavad oma elukesega imehästi hakkama.
Siljat operatsioonile saata aga ei saanud, sest palavik oli kõrge. Põhjuseid võis olla mitmeid alates piimanäärme põletikust kuni mingi sisemise jama või luumurruni välja. Kõige halvem oli aga see, et üks käppadest oli nii puru, et seal refleksid ja vereringe puudusid. Seis oli üsna täbar ja tahtmatult tekitas ratsionaalne mõtlemine küsimuse, et kas temaga üldse tasub mässama hakata. Operatsioon tuleb kallis ja kui annetusi ei tule, siis veab see kogu liidu pankrotti. Teiseks saaks ju sama raha eest kümneid kasse ära steriliseerida või neile lihtsamat ravi korraldada. Kui raske ja vastik on olla “otsustaja” kellegi elu ja surma üle!
Loomade Kiirabikliiniku loomaarst Liis Poopuu esialgne plaan oli käpp päästa iga hinnaga. Palaviku tõttu lükkus operatsioon aga edasi ja kiisu jäeti kliinikusse jälgimise alla.
Päevade möödudes oli selge, et seda käppa päästa ei anna ning küllap just see tekitaski palavikku. Karm lugu – üks käpp pidi seega täitsa maha minema ja teiselt luuots. See mõistagi teeb looma taastumise palju raskemaks, sest tagumisi jalgu ju mingi aeg praktiliselt pole. Silja vaatas aga mulle suurte silmadega otsa: “Teie tehke, mis vaja ja küll mina juba hakkama saan! Ärge sapsige ja üleüldse mul hakkab sellest suvisel ajal haigemajas passimisest juba väheke kõrini saama!”
“Kontide lühemaks saagimise ja pikemaks kruvimise” mitteametlik maailmameister ja veterinaarortopeedia isa Valdeko Paavel tegi Siljale operatsiooni kolm päeva tagasi – kõik läks nii nagu peab. Esialgu veetis kiisu veel ühe ööpäeva Loomade Kiirabikliinikus, aga kuna kõik tervisenäitajad olid korras, siis lubati ta lõpuks kodusele ravile. Arstidel oli lausa kahju kui ta minema läks, sest see kiisu oskab oma olemisega lihtsalt hinge pugeda ja ära võlus ta tohtridki. Loomaarst Jürgen Mitt andis hilisõhtul kassi üle sõnadega: „Kaaliumi saime veres normaalsele tasemele. Palavik on ka maas. Aga ta peab jääma puurirežiimile, sest rahmeldamine võib teha haigele käpale korvamatut kahju ja pelgalt esikäppadega ta enam hakkama ei saaks. Hoidke tal silm peal! Ta on nii lahe, tore ja tubli kiisu, et mul lihtsalt ei jätku kiidusõnu. Ja nii kui midagi on, siis too ta kohe tagasi!“
Hoiukodusse läks Silja Kaiu Hintsi juurde. Polnud kahtlustki, et Kaiu saab hakkama, sest ta on nende nurrumootoritega jamanud juba küll ja küll.
Silja paranemine edeneb hämmastava kiirusega. „Ta sööb meeletult. Seda lemmikpasteeti pole vaja juurde tuua, sest ta sööb juba kõike mida ette annan. Täna hommikul oleks mindki lausa nahka pistnud! Nii näljane oli“, räägib Kaiu õhinal oma hoolealuse edusammudest.
Eestimaa Loomakaitse Liidule esitatud arve oli 916 eurot ja 44 senti ja sinna lisandub veel veidike otsa ka. Nii et kel võimalik enne puhkusele minekut veel üks väikene heategu teha, siis oleme siiralt tänulikud. Pangakontod leiab Eestimaa Loomakaitse Liidu kodulehelt ja selgitusse paluma märkida „Sillamäe Silja ravikulud“.
