Uurijad jõudsid järeldusele, et vahemikus 1992-2003 kulutasid riigid üle kogu maailma ligi 12,4 miljardit eurot looduskaitsele. Sellel oli positiivne mõju. Täpsemalt leiti, et see investeering aitas ära hoida arvatud bioloogilise mitmekesisuse vähenemist 29%.

Uuringu autoritel on selge sõnum: looduskaitsesse raha panustamine töötab. Uuringus vaadeldi 109 riiki, kes kirjutasid alla ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud tippkohtumisel Maa teemal. Kohtumise peamine eesmärk oli takistada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist riikide seas, kes kirjutasid konventsioonile alla.

Uuringut juhtinud Oxford’i ülikooli professor Anthony Waldron rõhutab, et inimkond teab juba 25 aastat, et looduskaitsesse tuleb raha panustada, sest muidu juhtub meie nagu sama, mis dinosaurustega. Teadlane lisab, et samas ei soovi riigid ja doonorid piisavalt looduskaitsesse panustada, sest sageli puuduvad piisavad tõendid selle mõttekusest. See uurimus peaks edaspidi julgustama nii riike kui ka ettevõtteid looduskaitsesse rohkem panustama, sest see aitab säilitada bioloogilist mitmekesisust.

Lisaks tõi uuring päevavalgele veel mõned üllatavad faktid. Näiteks peamine bioloogilise mitmekesisuse kadu on seitsmes riigis, mille hulka kuuluvad näiteks India, Hiina, Indoneesia ja Paapua Uus-Guinea. Nimekirjas on ka Austraalia ja Ameerika Ühendriigid, kus on samuti suur liikide suremus. Ameerika põhilised kaod on Hawaii saarel, sest paljud sealsed liigid on ohustatud. Niisiis annab uuring ka riikidele aimu, millistele aladele peaks rohkem raha panustama ja millistele mitte.

Looduskaitsesse panustamine on oluline. See tasub ennast ära ja on aega hakata sellega rohkem tegelema.

Allikas: iflscience.com