Karjamõisa juhtum ehk loomapiinamise pildistamine ei saa olla suurem kuritegu kui piinamine ise

 (13)
Karjamõisa juhtum ehk loomapiinamise pildistamine ei saa olla suurem kuritegu kui piinamine ise
Julm, väga julm.Heiki Valner/heikivalner.blogspot.com.ee

Just sellise hoiatusega on varustatud Karjamõisa tapamajast kõnelevad nupud ajakirjanduses. Piltide avalikuks tuleku järel on näha, et endiselt sirutuvad süüdistavad sõrmed sõnumitooja e pildistaja, mitte pildimaterjali põhjustaja – farmipidaja – poole. Viimane on väitnud, et tegemist on laimukampaaniaga, kuna piltide tegijaga ollakse töövaidluskomisjonis ja on lubanud välja selgitada, „kuidas on pildid levikule läinud“.

Need pettemanöövrid peavad juhtima tähelepanu kõrvale oluliselt – loomade elu- ja surmatingimustelt. Õnneks on inimene, tarbija, saanud targemaks ja oskab sellised eksitamised läbi näha. Sisuliselt võttes ei ole üldse oluline, kuidas pildid lekkisid või kes need tegi. Kui kõik oleks korras, poleks ju põhjust oma farmi häbeneda; loomapiinamise pildistamine ei saa olla suurem kuritegu kui piinamine ise.

Kui lugejat hoiatatakse häiriva pildimaterjali eest, siis võiks justkui tegemist olla millegi ebaharilikuga, millegi igapäevaelust totaalselt erinevaga. Paraku aga toimub see meie eest varjatult iga päev, iga minut. Hommikust veisesingiga võileiba süües ei oska sellele mõelda, sest süütuks pakendatud lihalõigud on anonüümne maitsev materjal, mille saamislugu on saladus. Need pildid avavad uksed õudsesse maailma, kuhu keegi meist kunagi sattuda ei taha, aga kuhu meie vaikival nõusolekul saadetakse iga päev tundlikud, targad, hirmunud olendid, kes sellist kohtlemist millegagi ära ei ole teeninud.

Loomade tapmisega elatist teeninud ja fotod loovutanud mees ütles, et „pilt pole tapamajades nagunii kena, kuid loomi tuleb kohelda austusega“[1]. Mis ühiskond see on, kus loomade austusväärse kohtlemise eest peab kella lööma timukas? Mis inimesed need on, kes süümepiinadeta selliste kannatuste pealt kasu lõikavad? Mis ametkond see on, mis tunnustab taolist ettevõtet mahemärgisega?

Erinevate artiklite kommentaarides jagasid oma lugusid inimesed, kes elavad taoliste farmide läheduses. See on õõvastav, kuidas nad kuulevad päevast päeva emade juurest äravõetud pisikeste vasikate nuttu ja lehmade ammumist (neid lahutab teinekord üksnes vahekäik, seega on nad kui mitte nägemus-, siis kindlasti kuulmis- ja haistmiskauguses, kuid kokku ei saa enam kunagi) ning sinna juurde käivad karjatalitajad, kes niigi kannatavaid lehmi ropult sõimavad ja peksavad. Ehe maaelu ja väärtused, mida säilitada? Maa sool?

Võib ju olla, et taaskord on vastava ametkonna sõnul ka sellel farmil kõik paberid korras, nõuded täidetud ja farmi pidava ärimehe näol tegemist Eesti maaelu päästva ülla rüütliga. Kui see oleks nii, poleks põhjust teemat puudutavaid artikleid hoiatustega varustada. Loomade tapmine on raske ja ebaloomulik niigi, nende eelnev piinamine, moraalne ja füüsiline väärkohtlemine aga heidab varju ka nendele farmeritele, kes oma loomi lugupidavalt ja lõpuni austades kohtlevad. Lehmad on äärmiselt tundlikud, õrnad ja eluaegseid sõprussuhteid loovad loomad, kes hoiavad väga oma vasikaid ning võimalusel elavad nendega pikalt koos. Tõelised, hingega maainimesed teavad seda ja kohtlevad oma loomi vastavalt.

Karjamõisa on ilmselt esimene omataoline pikas reas, kus toimuvad õudused avalikkuse ette tiritakse. Inimesed tahavad sekkuda ja see näitab, et oleme kodanikena ja inimestena kasvamas, muutumas vastutustundlikuks. Järjest rohkem tuntakse kaasa liigiüleselt ja järjest rohkem pööratakse tähelepanu n-ö nähtamatutele ehk siis põllumajandusloomadele, keda peetakse inimese omandis olevate asjadena, mitte elavate olenditena. Algus on tehtud ja nüüd tuleb ainult hoogu anda. Selleks ei tohi kohkuda häbistajatest, naeruvääristajatest, veesegajatest – ka neid tekib järjest rohkem. Muutus enam ei peatu ja on aeg pool valida: kas olla edaspidi enda ja oma tegude üle uhke või jäädagi taolisi kohti varjatult ja vassides pidama. Inimeseksolemine on teinekord päris lihtne – tuleb julgeda astuda esimene samm õiglase, nõrgemaid hoolivalt kohtleva mõtteviisi suunas. Edasi läheb juba kõik iseenesest joonde.

Allikaviide: [1] Õhtuleht, 24.01.2018, „Endine töötaja süüdistab lihatööstust veiste piinamises“

Foto: http://heikivalner.blogspot.co.uk/2018/01/karjamoisa-lihatoostuse-hoolikalt.html

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare