Kodutud loomad — koorem omavalitsustele või hoopis võimalus?
Mõttelõng hargnes järgnevalt: muidugi ei ole maal tööd, ei ole ka noortel võimalusi vabatahtliku tegevusega tegeleda, sest kõik teenused ostetakse sisse. Kesk-Eestist püütud loomad lähevad Tallinnasse, kuhu läheb ka ümberkaudsete omavalitsuste eelarvetest suur tükk. Kõige selle vaesuse keskel ei mõtle keegi millegipärast kohalikust väiksest varjupaigast, mis aitaks vähendada loomapüüdmiste sõidukulusid ning uut lemmikut ei peaks endale Tallinnasse või Tartusse tooma minema.
Varjupaik aitaks luua juurde töökohti, seal oleks noortel võimalik vabatahtlikuks käia, väikekohadesse tekiks konkreetne vajadus veterinaari jaoks, mis oleks ju suur pluss. Endalgi on olemas kogemus, et ka keskustest väljas vajatakse võimalust oma loomaga minna kodu lähedal asuvasse kliinikusse või tohter kutsuda. See oleks ju suur samm edasi maaelu edendamiseks - teha asju väikses mastaabis, kohalikul tasemel.
Minu skeptilise oleku peale soovitas elukaaslase ema mul lugeda Varjupaikade MTÜ vabatahtlike lugusid ning tutvuda ka Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu tegemistega. Viimasest kohast kuulis ta hiljuti Saaremaal sõbrannal külas käies.
Nüüd, nädal hiljem, on mu skeptilisus kadunud. See ei ole utoopia, mida need inimesed teevad, vastupidi - see on eeskujuks ning suur samm tuleviku suunas. Ma ei leia, et iga varjupaik peab toimima vaid vabatahtlike panuse läbi, kuid on ju täiesti selgelt näha, et ka see on võimalik! On aeg muuta ka selles valdkonnas vanu kivinenud toimimismudeleid ning arusaamu, mitte ainult infotehnoloogias. Ajad on muutunud ning "alati on nii olnud" ei ole pädev argument. Kohalik probleemilahendus, mis tagab ka inimestele töökohad, arenemisvõimaluse ning võimaluse panustada nii laiaulatusliku ning kuluka valdkonna parendamisse on see, millele võiks iga kohalik omavalitsus mõelda, enne kui sõlmib lepingu teises Eesti otsas oleva varjupaigaga.
