KOOKOS VAJAB ABI | Kodutu kass igatseb kodusoojuse ja hoolitseva omaniku hellituste järele
Kookos on lumivalge kass, kes saabus Turvakodusse ühel märtsikuu lörtsisel ja kõledal päeval. Turvakodu akna taga peksid lörtsised piisad vastu klaasi, puuoksad prõmmisid katust ning tuppa toodi väike Kookos, kes üritas ennast transpordipuuris märkamatuks teha – kõrvad ludus, silmad suured ning nina otsimas varjulist kohta teki sees. “ Ei ole hullu,“ mõtlesime meie. Kõik nurrikud vajavad turvakodusse jõudes kohanemisaega ning küll ka Kookose valulikud silmad ükskord särama löövad…
Kätte on jõudnud jaanuarikuu, peagi saab Kookosel turvakodus aasta. Õues kallav vihm sabistab taaskord vastu aknaklaasi ning külm ilm nõuab sooja saamiseks õdusat kaminatuld. Kookos on endiselt Turvakodus ning kuigi ta armastab kaminatoas pesas soojavanne võtta, ei ole Kookose silmad muutunud. Tema õnnetutes silmades on kogu maailma valu – äng, hirm, õudused, soovimatus ja kasutus… Teadmatus, miks teda siia maailma vaja on ning kas selle kõigel on üldse mõtet?
Tema, pisike Kookos, on ihuüksi.
Tema läbielatud koledused on nii hirmsad, et Kookos ei ole julgenud ennast veel kellelegi avada. Siiani pole seda inimest veel tulnud ning meie saame vaid ahastusega mõelda, mida Kookos sisimas tunneb. See valu, mis tema silmist paistab on nii lõikav, et murrab südame… Kui ta turvakodusse jõudis oli tema jaoks iga asi esimene – esimene kosutav suutäis, esimene pehme pesa, esimene kaminasoojus. Siiani pole ta saanud tunda kõige esimest paid…. Ta ootab seda õiget, kes näitaks, milleks ta siia maailma loodi.
Kallis Sõber, kui Kookose lugu puudutas Sinu südant, siis sellel on põhjus. Ta ootab oma ellu inimest, kes kingiks talle uue maailma – maailma, kus pole valu. Maailma, kus on tingimusteta armastus.
Kookos ootab kirju: info@kassideturvakodu.ee
Allikas: MTÜ Kasside Turvakodu
