Loomaarmastaja Kelli: Vabatahtlik töö loomadega on parim samm, mille astusin
Kuidas sattusid loomi abistama?
Olin 13-aastane ja otsisime klassõega suveks asjalikke tegevusi. Kuna loomad meeldisid meile mõlemale, leidis ta variandi, et hoiupaigas saab koeri jalutada. See oli 2007. aasta ühel juulikuisel päeval, kui astusin üle MTÜ Loomade Hoiupaiga ukseläve.
Hoiupaigas selgus, et koertega tohib jalutada alates 14. eluaastast. Meile tehti erand ja saime rahuliku koeraga jalutama minna. Sellest sai aga igapäevane soov hoiupaigas käia. Otsustasin, et jään siia vabatahtlikuks ja pühendan oma südame loomadele.
Klassiõde väga kaua ei viitsinud käia, kuid mina jäin sinna seitsmeks aastaks. Tänaseks olen teinud vabatahtlikutööd kümme aastat ja olen MTÜ Pesaleidja vabatahtlik-ravijuht.
Millised on siiani olnud raskeimad katsumused?
Kõige rohkem on hinge pugenud hoolealuste kojuminekud. Selgelt mõeldes saan aru, et tegelikult on see positiivne hetk, kui koduta loom leiab kodu. Isekas pool minust on aga kurb ja jääb looma igatsema.
Kassidega olen emotsionaalsel sidemel lasknud vähem tekkida. Koerte pärast olen Loomade Hoiupaigas aga alalõpmata nutnud, sest lemmik hoolealune läks oma uude koju. Õnneks pean paljude koerteomanikega siiani ühendust.
Samuti on väga rasked erinevad haigused, mida loomad põevad. Nende eest ei ole keegi kaitstud ja on tohutult kahju, kui niigi lühikese elueaga looma eluküünal kustub vara viiruse, haiguse või kaasasündinud terviserikke tõttu. See on nii ebaõiglane.
Too välja mõni lugu seoses looma(de)ga, mis on kõige rohkem hinge jäänud?
Kuna minu tee loomade eest hoolitsemisel algas koertest, siis kõige rohkem läks mulle hinge suur terjerilaadne koer Mõmmi. Ta toodi Rae vallast Soodevahe külast metsiku koerana ja vanuseks oletati 5 eluaastat. Mõmmi käitumine reetis, et ta pole iial inimese lähedust tundnud ega saanud järelikult olla kodukoer. Kohati oli raske uskuda, et sellest koerast võiks asja saada.
Küll aga ei pea vanasõna "Vana koer uusi trikke ei õpi" paika. Vaja on aega ja pühendumist ning arglik loom võib palju muutuda.
Mõmmi oli arglik ja agressiivne. Ehkki tal õnnestus mind paar korda rünnata, neelasin selle eneseuhkusega alla ega jätnud jonni. Kui lähenesin tema puurile sisepoolelt, läks Mõmmi kohe õuepoolele ja hoidis minust eemale. Istusin tunde tema puuri ees. Mõne päeva möödudes jätsin puuri ukse lahti ja hiljem istusin seal sees, ent hoidsin distantsi. Aja möödudes ronisin läbi luugi õue poolele ja koerale aina lähemale.
Mõmmi harjus sellega, et keegi on kogu aeg tema ümber ja muudkui jutustab. Esimest korda puutusin teda alles siis, kui ta ise mind nuusutama tuli ja huvi tundis. Vägisi ma teda torkima ei läinud. Sõpradeks saime nii, et kammisin teda ja andsin talle süüa. Hiljem tassisin Mõmmi süles õue, et harjutada õues olemist, kuid see oli alguses tohutu katsumus ja tekitas mõlemale stressi.
Läks kaheksa kuud enne, kui sain Mõmmiga metsas rihmata tundide kaupa jalutada ja teda jäägitult usaldada. Ta magas enne ja pärast külastusaega fuajee nahkdiivanil, armastas kammimist, pesemist ja küünte lõikamist. Mõmmi lubas juhataja lapsel enda seljas ronida ja oli kõigiga suur sõber. Kiindusime teineteisse väga ja kui juhataja koerale lõpuks kodu pakkus mu sünnipäeval, tundsime end Mõmmiga kurvana. Igatsen teda tänaseni kogu südamest.
Pesaleidja aegadest on aga enim hinges mul süsimust ja umbkaudu kaheksa-aastane kass Vladik. Pesaleidja aadress pole meie kodulehel ega sotsiaalmeedias avalik. Ühel vihmasel 2016. aasta aprillikuu päeval ilmusid ukse taha kaks ligi 8-aastast last ja neil oli must kass põues. See kass oli terve elu elanud Energia tänaval, kuid ühtäkki hakkas lastel temast kahju ja tahtsid ta sooja tuua. Rääkisime, et tänavakasse me ei võta ja laste näod muutusid nukrateks. Otsustasin, et võtan kassi enda juurde hoiukoju ja teen talle vaktsiinisüstid, lasen sel kinnistuda ning siis toon ta kassituppa kodu ootama. See pidi aega võtma kaks nädalat.
Lõpuks oli Vladik minu juures neli kuud. Tema igemed olid põletikulised ja hambad väga katki. Need tuli eemaldada ja Vladik taastus operatsioonist. Lisaks tuli kastreerida ja narkoosist ärgates oksendas ta peotäie elavaid usse välja. Seejärel tegime ka ussiravi ja Vladik kosus, kuni selgus, et ma ei suuda temast loobuda. Vladik kolis elama minu maakoju, et jääda meie pere kiisuks.
Olen südamest ja siiralt tänulik lastele, et nad ei jätnud kodutut kiisut tähelepanuta ja andsid omapoolse panuse ühe kassikese parema elu nimel.
Mida loomade aitamine ja nende eest hoolitsemine sinu jaoks tähendab?
See tähendab mulle aidata neid, kes iseend aidata ei saa. Lapsest saadik on mulle korrutatud, et endast nõrgemaid tuleb aidata ja ei tohi selga keerata. See õpetas mulle, et loomad on nii tohutult abitud ja kuigi ma maailma muuta ei saa, suudan muuta kas või ühe kassi elu grammivõrragi paremaks. Kui tean, et tal on parem, on see tunne seda väärt.
Väiksena mulle koduloomi ei lubatud ja öeldi, et kui suurena võta nii palju kui tahad! Eks sedagi olen teinud, aga kuskile oli vaja see ülevoolav hoolitsustunne ja armastus panna, seega vabatahtlikutöö loomadega oli parim samm, mille astusin.
Tasu aitamise eest on vali nurr, sõtkumine ning kassikarvad kõikjal minu riietel ja näos. Midagi paremat ma ette kujutada ei oskagi.
Millised on suurimad probleemkohad ja mida vıiksid asutused teisiti teha?
Probleem on ikka ja endiselt steriliseerimata kassid. Neid on tohutult ja iga kevad ilmuvad nad mitmekümnete või isegi mitmesadade pesakondadega välja. Mul on raske öelda, mida võiksid asutused teisiti teha, sest ma ei tea, millega nad tegelevad. Tean aga seda, et MTÜdele ei saa mitte midagi ette heita, sest nende töö on märkimisväärne ja kõik tehakse heast südamest ja vabatahtlikult. Täpselt nii palju kui vähegi jõudu ja jaksu on.
Mida võiksid sinu arvates inimesed teisiti teha, et loomadel oleks parem elu?
Steriliseerida ja kastreerida oma lemmikuid ning kiibistada oma loomi ja kontrollida, et kiip oleks registrisse kantud. Tohutult palju satub varjupaikadesse ja MTÜdesse loomi, kelle puhul võib kindel olla, et nad kellegi koduloomad ja ilmselt kogemata ekslema läinud. Paraku puudub aga kiip või pole see registris ja nii on raske looma tema omanikuga kokku viia.
Steriliseerimata ja kastreerimata kassid on igapäevane murekoht iga MTÜ ja varjupaiga jaoks, sest üks täiskasvanud emane kass tähendab kevaditi vähemalt seda, et tegelikult võib see tähendada meile viite või enamat kassi.
Kõik nad tahavad süüa, juua, parasiiditõrjeid, kiipi, sooja katusealust ja - mis kõige olulisem - kodu. Kasse on maailmas kordades rohkem kui inimesi. Kuhu kõik need kassid panna?
