Loomaomanik: ära too kolimist ettekäändeks, kui tahad loomast lahti saada

Kolisin sügisel Tallinnast Tartusse ja kassiomanikuna pidin hakkama otsima korterit, kus oleks koduloomad lubatud. Näen, kuidas tuttavad jagavad ülepäeviti Facebookis kuulutusi, milles otsitakse kodu loomale, keda ei saa uude elukohta kaasa võtta, sest korteriomanik ei luba. Hakkasingi pingsalt üürikuulutusi sirvima, olles valmis selleks, et mul võib sobiva korteri leidmiseks kuluda isegi mitu kuud.

Võtsin ühendust nelja korteripakkujaga. Ühte pakkumist vahendas maakler ja tema oli lõppkokkuvõttes ainus, kellelt ma lõpuks üldse mingit vastust ei saanud, kuna oli vist liiga tülikas küsida omanikult, mida tema koduloomaga üürnikust arvab.

Kolm korteriomanikku ütlesid, et kass on lubatud ja nii kolisingi koos oma kassiga hubasesse korterisse. Mõni aeg hiljem juhtus minu tädiga õnnetus ning tema koer jäi üksi. Rääkisin oma korteriomanikuga olukorrast, jõudsime kokkuleppele ja ka tädi koer kolis ka minu juurde.

Mul tekkis enda kogemusest tulenevalt küsimus, kas need inimesed, kes kolimise tõttu oma loomadest kergekäeliselt loobuvad, üldse küsivad korteriomanikult luba lemmiku pidamiseks. Paljud korteriomanikud on üllatavalt mõistvad, kui neile olukorda põhjalikult selgitada.

Kui korteriomanik on resoluutne ning lemmiklooma pidada ei luba, siis tuleb võtta ühendust teiste korteripakkujatega, mitte valida esimene meeldiv korter ja loobuda lemmikloomast. Kõike on võimalik korraldada, kui ainult tahta!

Facebookis kuulutajate põhjal jääb mulje, et tegelikult ongi need inimesed oma loomast tüdinenud ja kolimine on hea ettekääne, kuidas neljajalgsest viisaka ettekäände abil vabaneda.

Hea loomaomanik, millised on olnud sinu kogemused korteri üürimisel?