Loomasõbrad on raevus: koerast vabanemiseks sõidutati ta teise Eesti otsa ja jäeti hüljatuna oma saatust ootama
Eelmise nädala lõpus küttis Facebookis kirgi juhuslike leidjate poolt postitatud pilt hüljatud koerast, juures teade, et koer ootab Põlvamaal Ahja jõe ääres Mihklimäe telkimisplatsil oma peremeest.
Juhuslikele leidjatele jätnud koer ilmselgelt hüljatud mulje, sest kutsumise peale tuli ta küll lähemale, et liikus seejärel tagasi telkimisplatsile, justkui oodates inimest, kes ta sinna jätnud oli. “Pühapäeval toimetasid kohalikud jõe kaldal paadisadama juures, nägid valget mikrobussi ja kuulsid koera haukumist. Kolmapäeva hommikul märkasid koera inimesed, kes temast pildi tegid, kuid õhtul tagasi platsile minnes nad looma enam eest ei leidnud, küll aga nägid nad värskeid autorataste jälgi," selgitas koera ilmumise ja kadumise lugu Eneli, kes küll otseselt asjasse mittepuutuva isikuna koera käekäigu vastu huvi tundma hakkas ja looma leidjatega ühendust võttis.
Sarnaselt Enelile külastavad Facebooki gruppi, kuhu pilt postitati, teisedki aktiivsed loomasõbrad, keda hüljatud koera käekäik huvitama hakkas ning kes asusid internetis koera omaniku jälgi ajama.
Internetis suheldes jõuti lõpuks ka võimalike koerahülgajateni. Jälgede ajamist kergendas asjaolu, et inimesed, keda koera hülgamises kahtlustati, olid postitanud varem samasse gruppi teate, et soovivad ära anda koera, pannud üles ka looma pildid, mille sarnasus Mihklimäe telkimisplatsilt leitud koeraga olevat olnud väga kahtlustäratav. Üllatavaks osutus asjaolu, et koera omanikud elavad aga hoopis Pärnus.
Juhumi lahendamisse sekkus ka Katrin, (nimi toimetusele teada) kes Reksi omanikele mõni aeg tagasi elamispinda üüris ning kelle korteris elanud tollal ka varjupaigast kahekuusena võetud Reks. "See perekond oli varem Facebookis kuulutanud, et annavad oma koera ära, aga juurde lisatud pildid olid aga nii kehvad ja tutvustus niivõrd vilets, et pole ime, et koerale uut omanikku ei leitud. Jäi vägisi mulje, et nad ei näinud vaevagi, et loomale uut kodu leida."
Katrin, nähes Mihklimäel tehtud pilte, asus koera piltidel olevaga võdlema ja veendus, et tegemist on just sellesama Reksiga, kes oli tollal ilma tema, kui korteriomaniku loata perre võetud.
Seejärel läks Katrin Reksi pererahva naabritega rääkima, et uurida Reksi käekäigu kohta ja veenduda, et tegemist on sama koeraga, kes Mihklimäelt leiti. Naabrid kinnitasid, et Reks on pidevalt näljas ja alati õues. "Naaber rääkis, et viskas koerale hallitanud leivatüki ja koer sõi selle ilma pikemalt mõtlemata ära. Koer olevat pidevalt õues ja karjuvat, kuid pühapäevast alates polnud karjumist enam kosta, mis kattub ajaga, mil Ahja jõe ääres märgati hüljatud koera," sõnas Katrin.
"Otsustasin koera nende inimeste ära tuua ja valetasin, et mul on vanaema, kes väga koera tahab. Nad olid nõus koera ära tooma ja loomaga hüvasti jättes ei näidanud nad mingeid emotsioone, millest võiks lugeda, et nendel on kahju seitse aastat peres elanud loomast lahkuda. Peremees tunnistas, et peale varjupaigast toomist pole koera seitsme aasta jooksul kordagi vaktsineeritud."
Katrinit tabas aga uus üllatus kui märkas, et koerale oli pandud kaasa pesemata, must, haisev ja märg magamisase. "Ase puhtaks ei läinudki, vaatamata sellele, et pesin seda masinas 3-4 korda. Reks ise oli aga täiesti steriliseerimata ja sotsialiseerimata. Inimest nähes ta hüppab ja kargab rõõmust, sest ei tea kuidas käituda. On kohe näha, et temaga pole tegeletud. Reksi korralekutsumisel pole mingit mõtet, sest ta lihtsalt ei regeeri," lausus Katrin.
Katrin viis Reksi loomaarsti juurde, kes kinnitas et oma 7-aastase vanuse kohta on reks igati tragi ja terve koer. "Näitasin talle Reksi fotot ja temagi kinnitas, et tegemist on sama koeraga, kes Mihklimäele maha oli jäetud. Kaks koera ei saa olla ju nii sarnased," on Katrin veendunud, et omanikud viisid Reksi Põlvamaale, et temast lihtsalt lahti saada.
Katrini sõnul olevat tegemist majanduslikes raskustes oleva perekonnaga. "Nad kolivad sageli, kuid ma ei mõista, miks ei tahetud kaasa võtta koera, kes on varemgi korteris elanud. Ma ei mõista sedagi, miks üldse võtta koera, kui teda ainult aias kinni pidada ja natuke süüa anda. Reks ei osanud isegi koerte kuivtoitu süüa - ta ahnitses kõik korraga suhu, neelas tervelt alla ja oskendas seejärel välja."
Koera endine omanik eitab koera viimist Põlvamaale ja kinnitab, et koer on kogu aeg Pärnus olnud. "Koer tuli ära anda, sest lapsel avastati loomaallergia. Jutt, et koera madrats oli märg ja haisev, on täielik laim, tegin selle enne tolmuimejaga puhtaks. Ja mis jutt see on, et koer on alatoidetud, ta sai alati süüa," kinnitab koera endine perenaine.
Katrin sõnab, et hetkel on olemas kaks potentsiaalset kodu, kes tahaksid kasvatamatut kuid muidu sõbralikku ja truud Reksi endale võtta. "Reksile uut kodu valides tahan olla veendunud, et ta satub headesse kätesse. Samuti on minu tingimuseks, et saan Reksi vaatamas käia. Reks on täielik kaisuloom, aga ta ei sobi teiste koertega, sest tal ei ole kogemusi nendega suhtlemisel," sõnas Katrin.
Eestimaa Loomakaitse Liidu esimehe Heiki Valneri sõnul on looma hülgamine Eesti seaduste kohaselt karistatav. Inimesed, kes oma looma hülgavad, on julmad ja südametud. Esiteks tähendab looma mahajätmine suvalisse maakohta, et teda ootab piinarikas surm. Teiseks, kui loom leitakse, peab temaga edasi tegelema kohalik omavalitsus, maksma transpordi- ja toitmiskulud ehk teisisõnu visatakse loom ühiskonna kaela. Juhul, kui loom on metsik, tuleb ta hukata, aga seegi maksab. Kolmas võimalus on, et koer jääb ellu, et kogunevad karjadesse ja hakkavad tegema kahju põllumajandusele. Loomahülgajate esimene ettekääne on, et neil allergia või laps, kuid sageli algab mäng inimeste tunnetega. Loomahülgajatel on suhtumine, et "võtke koer ära, või panen ta magama."
