Tundub, nagu oleks koertel oluliselt kõrgem staatus, sest kui kassid jäetakse reeglina üksipäini, siis koerad kuuluvad pigem perekonna juurde. Ilmselt on see ka põhjus, miks koerad rohkem hoolt pälvivad. See kõik on aga vaid oletuslik pealispind.

Kassidega on nimelt see lugu, et nad oskavad enda haigusi ja valusid ülihästi varjata. Liiatigi on rist ja viletsus neid veterinaari juurde meelitada. Tulemus on see, et kassiomanikul endal tekib ka hirm loomaga arstile minna. Samas aga vajab kass rutiinset läbivaatust vähemalt korra aastas.

Kassidel on pidev häda hammastega. Ja hambad, teadagi, teevad valu. Mõnedel kassidel valutavad hambajuured aastate viisi. Iga-aastane regulaarkontroll suudaks neid sellest aga säästa.

Kasse tuleb vaktsineerida. Ja kiipida. Ja kui omanikku ei huvita kassipere suurenemine, siis ka kastreerida või steriliseerida.

Vaktsineerimisvajadus on seejuures tõusutrendis, sest inimesed reisivad kassidega rohkem kui muiste. Igas uues kohas varitsevad aga uued nakkushaigused – näiteks kassi-AIDS. Viimast ei saa küll päriselt inimeste AIDS-iga võrrelda, sest see levib peamiselt sülje, mitte verega. Aga ravile allub kassi-AIDS sama kehvasti kui inimeste oma.

Kogu probleemile keeravad korralikult vinti peale metsikud kassid, kes ei jõua veterinaari juurde sisuliselt kunagi. Nad hängavad ringi ja kaklevad puhtalt hasardist. Aga kus kaklust, seal hammustusi. Ja kus hammustusi, seal sülge. Ring saab täis ja ainus, mis olukorda leevendab, on veterinaari külastamine.