Millal tunda lemmiku käitumise pärast muret?

Lemmikloomad käituvad väga erinevalt. Mõned kombed meeldivad omanikele, teisi kannatatakse välja ning kolmandaid üritatakse välja juurida. Et teada saada, kas tegu on probleemiga või mitte, tuleb käitumisviisile läheneda lemmiku vaatepunktist. Nii saab omanik avastada käitumise võimaliku põhjuse ja otsustada, kas muretsemiseks on põhjust

Instinktiivne ja rõõmus käitumine

Koerad ja kassid ajavad linde taga, sest neis on säilinud esivanemate pärandina kiskjate instinktid. Koerad armastavad asju närida ning eriti kutsikatele meeldib maailma suu kaudu avastada. Kassid kraabivad, et hoida oma käppi ja küüsi hea tervise juures ning jätta oma ala märgistamiseks feromoone maha. Sellise käitumise pärast ei tasu muretseda, sest seegi tuleneb nende loomusest. Omanik võib oma asjade ja mööbli säästmiseks tuua lemmikule spetsiaalseid närimismänguasju ja ronimispuid.

Muidugi peab omanik mõnda käitumisviisi vaatama ka oma perspektiivist, koerte puhul võib näiteks tuua tervituseks sülle hüppamise. Suuremad loomaarmastajad ilmselt rõõmustavad, kui koju jõudes tuleb lemmik neile saba liputades ja sülle hüpates ukse peale vastu. Teised eelistavad jällegi rahulikumat käitumist, et koer ootaks, kuni teda tervitama minnakse. Koera sülle hüppamine võib probleemiks osutuda ka siis, kui omanikul on koju tulles palju asju käes, ei taha riietele plekke saada või koer hüppab valimatult sülle ka nõrgematele vanainimestele ja lastele.

Omaniku jaoks on mõni probleem tõsisem kui teine

Itaalias viidi 2015. aastal läbi uuring, millest selgus, et omaniku jaoks on teatud käitumisviisid häirivamad kui teised. Koeraomanikud pidasid suurimateks probleemideks agressiivsust teiste koerte vastu, kartlikkust jalutuskäikudel ja ebaviisakat käitumist võõraste suhtes. Probleemi häirivus sõltus omanike puhul ka sellest, kas neil oli kavas halva kombe vastu midagi teha.

Vähem häirivateks probleemideks peeti agressiivsust omaniku suhtes, toidu ja mänguasjadega kadetsemist, pidevat haukumist, tähelepanuvajadust, ülitundlikkust häälte suhtes ja maja räpaseks tegemist. Erinevus tulenes ka omaniku soost – näiteks räpased põrandad häirisid mehi rohkem kui naisi, sest meestel oli vähem tahtmist lemmiku järelt koristada. Üldiselt oldi siiski oma lemmikute käitumisega rahul ja käitumisspetsialisti poole pöördumist kaalusid vähesed.

Millal peaks lemmikuga käitumisspetsialisti poole pöörduma?

Kui lemmiku käitumine kujutab kellelegi ohtu, on see kindlasti probleem, millega tuleb tegeleda. Kui koer pidevalt nii koduste kui ka külaliste peale uriseb ja neid rünnata ähvardab, siis on hammustada saamise võimalus üsna suur. Nii tuleks probleemiga kohe tegeleda, mitte jääda ootama esimest rünnakut.

Sama kehtib ka kasside puhul, sest nemadki võivad olla agressiivse loomuga. Abi tuleks otsida ka juhul, kui lemmiku enda tervis on ohus. Eriti tuleks tähele pöörata järsule käitumismuutusele, sest see võib olla märk tervisliku seisundi muutumisest. Mõned loomad näiteks ei talu kammimist, kuid selle vältimisel võib karv kergesti pulstuda, mille tõttu omakorda tunneb loom end ebamugavalt ja laseb end veel vähem katsuda. Seega tuleks loom sõbralikult ja rahulikult harjutada kammimise ja karvkatte hooldamisega.

Meeles tuleb siiski pidada, et lemmikutelgi on oma väikesed kiiksud, mille pärast ei ole alati tarvis muretseda. Mure korral tasub pöörduda esmalt oma veterinaari poole, kes annab juba edasisi soovitusi, ning seda tuleks teha pigem varem, mitte oodata probleemi tõsiseks muutumist.

Allikas: Psychology Today