Ühe õnnestunud ja põneva loomakooslusena on kohtunud (perre tuleku järjekorras) merisiga Obama, hiigeltigu ning alles titeeas chihuahua kutsikas Sniff. Tõsi küll, teineteist tajuva koosluse moodustavad koerake ja merisiga, sest tigu on täiesti suveräänne tegelane – tema elab oma klaaskastis mustal mullal, krõmpsutab salatilehti ning naudib vahetevahel troopilist dušši.
Loomasõber Juta Urov, kes koos elukaaslasega selle väikese rõõmsa koosluse oma ellu on kutsunud, ütleb ise, et kohati tuleb talle oma elujärge vaadates meelde üks ta lemmikraamatutest – nimelt Durrelli „Minu pere ja muud loomad“.

Tema kõrgeausus kodutigu

Pere kõige väiksem ja vaiksem tegelane on pirakas tigu, kes veedab oma päevi küllap väärikates filosoofilistes mõtisklustes. Natuke sööb, natuke uudistab läbi klaasi ilmaelu. Teo sai Juta aastaid tagasi sünnipäevakingiks ning siis oli loomake kroonise mündi suurune. Praeguseks on ta tublisti kasvanud, küündides kusagil 15–20 sentimeetrini.
Täpset liiki Juta ei tea, aga teo kodumaa olla Kesk-Aafrika. „Tema elurütm on kohastunud eluks kliimas, kus pikad põuaperioodid vahelduvad pikkade vihmaperioodidega,“ räägib perenaine. „Ka siin elab ta samamoodi – kui tema arvates on vihmaperiood, on ta aktiivne. Siis aga poeb mulla alla peitu, sulgudes tervenisti oma kotta ning kattes selle avausegi kinni. Esimest korda seda nähes kartsin, et loom on surnud. Kui ma aga lähemalt uudistatama hakkasin, tuli ta kojast välja. Nüüd ma tean, parim ärataja on soe vesi.“
Kuna loodusliku vihma kätte kodutigu ei satu, on troopilise duši tekijataks pihustiga pudel. Juta pritsib talle vett peale ning tigu sirutab end mõnusalt pikaks, lüües seejuures sõna otseses mõttes särama.
„Tegelikult on tigu väga ilus,“ arutleb perenaine. „Lihtsalt väga teistmoodi lemmikloom, kui tavaliselt harjunud ollakse. Seigelda või mängida temaga ei saa, aga tükike elusat loodust, kellega koosolemisest rõõmu tunda, on ta kindlasti.“
Sõpra-seltsilist ehk teist tigu Juta oma väärikale erakule võtta ei kavatse. Teod on võimelised elu jätkamiseks sugu muutma, ent teokasvandust Juta endale ei soovi.
Kui Juta kodust tundideks välja läheb, katab ta teo kasti kaanega. Vähemalt on ta nii teinud sestsaati, kui ükskord välja tantsima minnes kasti heauskselt lahti jättis ning loomake sealt omapäi uitama läks. Tigutempol küll, kuid ometi jõudis ta kastist välja ja laualt alla, roomas üle põranda ning kolis perenaise sussi sisse puhkama.
„Selge õnn, et ma talle peale ei astunud,“ meenutab Juta. Sealtmaalt on tigu kaaneta karbis vaid siis, kui inimesed kodus.

Presidendi nimega merisiga

Merisiga Obama sai oma nime selle järgi, et tol päeval, kui ta Juta endale oma inimeseks sai, valiti Barack Obama Ameerikas esimest korda presidendiks.
„Värske president oli uudistes ja pidas kõnet. Ja vaatamata suurele rõõmupäevale olid tal kurvad silmad... Ilusad, aga kurvad,“ meenutab Juta. „Vaatasin teda, siis vaatasin oma merisiga – tollel olid samasugused suured ja ilusad kurvad silmad. Ja oligi loomal nimi olemas!“
Juta kinnitab, et ka merisiga on suurepärane südalinnaloom. Õues käima temaga ei pea, samas on ta seltsiv ja tore ning tema pidamine nõuab meeldivalt vähe tööd ning pakub samas meeldivalt palju rõõmu.
„Puuri tuleb iga nädal korralikult koristada, siis ei teki elamisse mingit merisealõhna,“ kinnitab naine. „Süüa annan iga päev, puhas joogivesi peab kogu aeg ees olema ning puurist väljas käib Obama ainult siis, kui ma ise kodus olen. Aga kuna puur on piisavalt suur, meeldib talle seal olla ning vaadata,mida meie teeme.“
Viimastel kuudel on Obamal aga vaadata oi-kui-palju, sest Juta koju kolis veel üks imevahva tegelane, nimelt chihuahua kutsikas.

Oma Snifi otsinguil

Merisiga ja uhke tigu on toredad loomad küll, aga millalgi hakkas Jutale tunduma, et üks tore seltsiline on kodust veel puudu.
„See oli pikk mõttetöö...“ räägib Juta. „Kassi-inimene ma ei ole, selles olin täitsa kindel. Koerad mulle meeldivad, aga mulle tundus kogu aeg, et elu liiklussõlme kõrval pole õige koeraelu. Mõtlesin mingi eksootilise lemmiku peale, uurisin internetist ja raamatutest ja loomapoodidest... Üks mõte, mis mulle kangesti meeldis, puudutas pesukaru võtmist: mul on läbi kahe korruse piisavalt suur trepikoda, mille oleksin saanud pesukaru jaoks mõnusaks ajaveetmismaaks korraldada. Aga ma polnud ikkagi päris kindel, kas pesukarul seal hea oleks. Ja pealegi, siis oleks pesukaru mütanud trepikojas, mina aga unistasin just tubasest sekeldajast. Samas olin näinud youtube´st videosid, milliseks muutub kodu, mida jagatakse taltsa pesukaruga – ning ma ei tundnud mingit kutsumust ise sellises kodus elada.“
Ühes Tallinna loomapoes püüdis Juta tähelepanu Aafrika siil. „Ma olen suur siilifänn,“ naerab naine, kes ise aastaid siilisoengut kandis, „nii et mõte kodus siili pidada meeldis mulle küll. Pealegi ei tundnud see siil seal poes end üldse hästi. Ta oli ereda valguse all ning ilma pelgupaigata, siilid aga on teadupoolest väga privaatsed loomad, kellele meeldib diskreetne hämarus ning võimalus võõraste pilkude eest kuhugi varju tõmbuda.
“Seda kõike oleksin saanud talle pakkuda,“ arutleb Juta, „aga siilivõtt jäi terviseteema taha. Ma tean, et siilidel on terve rida spetsiifilisi haigusi ja parasiite, ka Eesti siilidel, Aafrika loomake aga võib kanda selliseid „külalisi“, kellega siin keegi midagi peale ei oska hakata.“
Ka polnud Juta päris kindel, et siilile ikka tema juures meeldiks. „Nii ma siis otsisin oma uut looma, millist täpselt, ei teadnud isegi. Olemas oli ainult nimi – teadsin, et otsin oma Sniffi.“

Suure koera hingega väike koer

Kui Jutale tundus, et eksootilist lemmikut ta siiski ei võta, pöördus otsiv mõte väikeste seltsikoerte poole.
„Chihuahua oleksin algul välistanud,“ muigab Juta. „Koeratõu maine seostus kuidagi Paris Hiltoniga ja ma pole üldse sedatüüpi inimene... Aga kui ma neist vapratest ja väärika ajalooga väikestest koertest rohkem teada sain, hakkasin tasapisi just selle tõu vastu huvi tundma.“
Asja otsustas üks pildiga kuulutus: sellelt vaatas vastu loomalaps, kes oli absoluutselt seda nägu, et talle tuleks Sniff nimeks panna.
Kirjavahetus ning kohtumine kutsika vanemate kodukenneliga kinnitas esialgset vaimustust ning mõnda aega hiljem tõigi Juta oma Snifi koju. „Mulle meeldis väga, kui vastutustundeliselt seal kennelis kutsikavõtjatesse suhtuti – sooviti ülevaadet, mis tingimustes koerake elama hakkab ning miks me ta võtame. Koeravõtulepingus on sätestatud seegi, et Sniff jääb perelemmikuks, aretuskoeraks on ta pisut liiga väikest kasvu. „Aga teadaolev suguvõsa on tal pikem kui minul,“ märgib Juta.
Chihuahua osutus õigeks valikuks, on perenaine kindel. „Ta on väike ja armas, ta sobib meie koju ja ellu suurepäraselt. Jalutuskäike ta külmal ajal ei vaja – käpad on tal ju imepisikesed ning peaaegu karvutu kõhualune oleks maadligi. Loomake peab suurepäraselt puhtust, saades hakkama selle „mähkmelapiga“, mille me talle esikusse panime. Ehkki ta ise on väga väike, on tal tõeline suure koera hing – ta haugub võõraste peale ning on viimse sabakarvani kindel, et tema ülesanne on oma inimeste kaitsmine.“

Mõnus reisi- ja seikluskoer

Chihuahua sobib Jutale ka sellepoolest, et tema inimeste üks suuri armastusi on reisimine – ning selline koer saab kaasas olla ja väikese lisatasu eest ka hotellis ööbida. Probleemi pole ka mistahes Tallinna istumiskohas – Sniff on kotiga kaasas ning pälvib ümbritsevatelt inimestel suures koguses imetlussõnu.
Väikesel koeral on ka oma garderoob, et külmad ilmad talle liiga ei teeks. Praegu saab kutsikat rõivastades valida erinevate särkide-kleitide-sviitrite vahel, ent Juta ema on lubanud väikesele lemmikule ka ehtsa rokkari-tagi õmmelda – et koer ja perenaine võimalikult stiilselt harmoneeruksid.
„Nii et tegelikult ei muuda lemmikloomapidamist võimatuks ka selline elukoht, mida tavaliselt nagu eluslooduseha ei seostakski,“ kinnitab Juta Urov. „Oluline on lihtsalt see, et loomavalik oleks hoolikalt läbi mõeldud ning looma ja tema inimese elustiilid niimoodi ühitatud, et mõlemal hea ja tore oleks.“