Saaremaal Sõrves elav foto saatja selgitab: “Ühel päeval helistas vana hea tuttav ja itsitas telefoni, et tema sõidab homme minu kodust mööda ja toob minu kompostihunnikule kingituse. Just minu kompostihunnikule, mitte minule. Tuttav lisas selgituseks, et oli näinud allahindlusi ja leidnud eseme, mille ainuõige koht olevat minu kompostihunniku otsas.”

“Järgmisel hommikul läksime siis läbi tiheda vihma aeda vaatama, et mis imeasjaga tegu on. Ja seal ta oligi — konnapoiss — kes sobis tõepoolest kompostihunniku otsa. Oli teine selline vihmamärg ja rohelist värvi,” oli lugejal kingitud aiakonna üle hea meel ja ta lisas: “Päeva jooksul läks aga ilm ilusaks ja hakkasime üht oksahunnikut koristama. Selle all kükitas suur kärnkonn. Seejärel võtsime mõlemad konnad ja panime kõrvuti, et neist koos pilti teha."

"Aga kärnkonn hakkas kohe üle oma uue sõbra ronima! Tükk aega nägi vaeva, enne kui üle sai, sest aiakonn oli elus konnast ikka oluliselt suurem.”

Lugeja selgitas, et kogu loo juures on veel üks tore asjaolu see, et peres armastatakse ja hoitakse eriliselt just konni. Kunagi, kui peres kasvasid veel väikesed lapsed, elas mitu suve maja juures üks ilmatu pirakas konn, kes küll suurema osa suvepäevadest saunalava all veetis.

Laupäeva õhtuti, kui sauna köeti, tõsteti konn välja, aga kui rahvas oli saunas ära käinud, oli konn üsna ruttu jälle tagasi.

“Aiakonna kinkinud tuttav meie armastusest konnade vastu teadlik ei olnud, kuid meie rõõmustasime väga oma järjekordse konna üle. Vahva, et tal nüüd ehtne kärnkonn sõbraks on!” avaldas lugeja heameelt.