Ühe põhjakorealase sõnul oli tal aastal 2000 Malta koer. Ümberkaudsed inimesed käisid koera imetlemas ja rääkisid, kui väga nad tahaksid ka ühte sellist. See koer oli neile justkui imetlusobjekt. Mõne aja pärast andsid selle tüdruku vanemad aga koera ära. Sinna polnud midagi parata, sest raha oli vähe.

Ahvid

Kunagi olid Pyongyangi elanike seas ahvid väga populaarsed. Hiljem kadus aga nende vastu huvi ja mitmed ahvid hüljati. Nad jäid kodutuks. Selleks on ka väga hea põhjus.

Järgnev lugu proovib seda seletada: Põhja-Koreas tohib elektrit kasutada ainult valitsuse loal. Kui põhjakorealane kasutab aga luba küsimata elektrit, siis ta saab suure trahvi. Riigis on seetõttu keelatud kasutada näiteks ka riisikeetjat ja mikrolaineahju, sest need tarbivad liialt elektrit.

Küll aga kasutavad inimesed riisikeetjat ja mikrolaineahju salaja. Seetõttu on riik tööle pannud kontrolörid, kes käivad ukselt uksele, et inimeste "salajast" kodutehnikat konfiskeerida. Kui mõni taoline tegelane jälle uksetaga kobistab, siis tuleb atribuut ära peita ja teha nägu, et pole aimugi, millest jutt.

Ühel päeval sattuski ühe perekonna ukselävele kontrolör. Ta ütles, et on teadlik nende mikrolaineahjust ja nõudis seda endale. Pererahvas jõudis atribuudi enne kappi peita ja üritas ametnikule seletada, et neil pole mikrolaineahju. Küll aga kuulas ja jälgis kogu vestlust pealt pererahva koduloom ahv. Seepeale otsustas ahv omastele vingerpussi mängida, avas kapi ukse ja tiris mikrolaineahju lagedale. Loomulikult ei lõppenud lugu hästi.

Igal perel on saladusi. Põhjakorealaste saladused on aga sellised, mille peale tüüpiline läänelikku eluviisi viljelev inimene ei tule. Ja kuna ahvid tegid karuteeneid, siis paljud loobusid nende pidamisest. Ahvide asemel võeti põrsas või koer.

Koerad

Põhja-Korea pealinnast väljaspool Pyongyangis on koerte pidamine luksus. Need, kes koeri peavad, eelistavad lambakoeri. Inimesed vaatavad sellele nii, et suur koer on justkui sõber ja kaaslane ning väike koer on rohkem nagu lapse eest, kellega on vaja kogu aeg tegeleda.

Üks põhjakorealane räägib oma kurva loo. Nimelt oli neil oma lambakoer ja ta kandis nime Bun-kae. Ühel päeval sattus pere aga majanduslikesse raskustesse ja nad olid sunnitud Bun-kae teisele perele maha müüma. Koerale aga ei meeldinud oma uued peremehed ja ta otsustas plehku panna. Mingil moel leidis ta ka tee oma vana pere juurde tagasi. Lugu ei lõppenud aga muinasjutulikult, vaid Bun-kae viidi oma uue pere juurde tagasi. Põhja-Koreas peetakse halvaks endeks, kui kodunt lahkunud loom naaseb sinna.

Allikas: theguardian.com

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena