Kõik algas aastal 1965, mil Wim sai maha oma esimese šokeeriva esinemisega. Ehk siis sündis siia patusesse ilma. Aja möödudes tundis Wim, et teda huvitab kunst. Eriti selline, mida saab luua tavatute vahenditega. Näiteks kakat kasutades.

Varsti aga tüdines Wim kakatriibulistest taiestest ja pööras oma pilgu tätoveerimiskunsti poole. Talle tundus huvitava ideena võtta surnud rõngassaba nahk ning see ilma seanahka vedamata ühe jutiga kauneid pilte täis tulistada. Peagi jäi ka sellest väheks ning aastal 1997 lõi Wim esmakordselt nõelad elusa sea ribidesse.

Avalik ruum muidugi ahhetas ja ohhetas, eriti tigedaks muutusid loomakaitsjate hordid. Isegi niivõrd, et Wim oli sunnitud pagema turvalisse Hiinasse, kus ta ostis Pekingi lähedal talukoha.

Hiinas on juba inimõigustega teadagi hapud lood. Loomade õigused kui sellised on seal täiesti tundmata kraam. Just perfecto pleiss Wimi-taolisele jeebikule. Oma valdust kutsub Wim Art Farmiks – see on omaette väike impeerium, kuhu on lisaks temale koondunud erinevad spetsialistid nagu loomaarstid ja hooldajad. Lisaks muidugi sead.

Viimased võtab Wim süstemaatiliselt ette, uimastab nad, raseerib hoolikalt viimse kui harjase ja seejärel täksib pildi naha alla. Protseduurile panevad punkti pedantsed veterinaarid, kes hooldavad kirjusid sigu hoole ja armastusega, jälgides, et ruigamite haavad oleksid korralikult puhastatud ning muidu tipp-topp.

Ja keegi muidugi ei kobise, vähemalt kohapeal mitte. Euroopa ja Ameerika on püha viha täis, aga Wim laseb loomakaitsjate kriitika peale kärtsu kõhutuult ja võtab ette järjekordse nööbiknina. Sest Hiina on Hiina on Hiina ja sinna tsiviliseeritud maailma reeglite pikad näpud ei ulatu.

Ahjaa. Tätokate kavandid mõtleb Wim välja ise. Talle meeldivad muuhulgas Disney tegelaskujud, aga pasliku tuju tekkides ei ütle ta ära ka kurjam Lenini kujutamisest. Ühesõnaga, rassimist jagub ja kunstniku tööpõld on ääretu.

Alljärgnevalt mõned näidised Wimi näputööst:

Allikas: wimdelvoye.be