Šokeeriv traditsioon Hispaanias, mis ajab iga loomasõbra tagajalgadele

 (8)

Šokeeriv traditsioon Hispaanias, mis ajab iga loomasõbra tagajalgadele
Kuvatõmmis

Ilmselt on kõik kuulnud härjavõitlusest ja seda iidset tava ümbritsevatest vastuoludest, kuid on veel üks teine, vähem tuntud traditsioon, mis nõuab igal aastal kümnete tuhandete hispaania jahikoerte elu. Ja mis kõige hullem – tundub, et keegi ei taha selles osas midagi ette võtta.

Galgo ehk hispaania hurt on iidne jahikoerte tõug, mida kunagi kasvatati vaid Hispaania aadlisuguvõsades. Praegu on need ilusad loomad alandatud töövahendi seisusesse, kellest tänapäeva kütid vabanevad erinevatel jubedatel viisidel niipea, kui jahihooaeg lõpeb. Tavapärane selgitus julmuse kohta on järgmine: kui koer on oma peremeest ootustele mittevastava tegutsemisega häbistanud, saab seda autust maha pesta vaid looma piinates ja tappes. Tegelikult on see kõik mõeldud kulude kärpimiseks. Jahimeeste jaoks on mõttekam osta kasvatajatelt uued galgod hinnaga 10 eurot tükk, kui kulutada järgmise jahihooajani raha juba olemasolevate toitmiseks. Ja nii vabanevad nad neist kõige kohutavamatel viisidel, mida võib ette kujutada.

Loe veel

Seotud lood:

Jahimeestel on hooaja jooksul vähemalt 10, mõnedel koguni 70 galgot, ja kuna neid on nii odav osta, pole nende elu praktiliselt midagi väärt. Veebruari lõpus, kui jahihooaeg lõpeb, ootab koeri, kes oma peremeeste ootusi ei täitnud, piinaarikas surm – nad kas puuakse üles, visatakse kaevu uppuma, põletatakse või nülitakse elusalt, lohistatakse autode järel, kuni nad surevad, seatakse vastamisi võitluskoertaga või piinatakse happega. Üks jahimeeste kuulsamaid piinamisvõtteid on nn „klaveritants“: koer riputakse kaelapidi üles, nii et ta jalad vaevu vastu maad ulatuvad, kuni ta lämbub.

Kuid surm piinamise läbi pole ainus võimalus. Mõned jahimehed lihtsalt hülgavad oma galgod, keda nad enam ei vaja, kuid selleks, et loomad tagasi ei tuleks, murravad enne nende jalaluud. Tavaliselt surevad need koerad nälga või satuvad kohalikesse varjupaikadesse, kus nad lõpuks hukatakse.

Head jahikoerad pääsevad piinamisest ja surmast, kui nad on noored ja tugevad, kuid neid hoitakse „zulo’des“, mis on koeri paksult täis topitud reguleerimata kennelid. Pärast kahte või kolme aastat, kui loomad on alatoitumisest ja liigsest treeningust nõrgad, tapavad jahimehed nad ära või nad saadetakse varjupaikadesse surmamisele.

Arvatakse, et igal aastal tapetakse Hispaanias 50 000 – 100 000 galgo jahikoera. See on saanud tuntuks „Hurtade holokausti“ nime all, kuid kindlat arvu on raske öelda, kuna keegi ei tea täpselt, kui palju koeri aastas aretatakse. Mõned jahimehed aretavad oma koeri ise, teised ostavad neid kasvatajatelt, kuid väga vähesed loomad ja nendega sooritatud tehingud on tegelikkuses registreeritud.

Kõige šokeerivam on aga see, et Hispaania ametiasutused teavad väga hästi, mis jahihooaja lõppedes toimub, kuid ei näi soovivat sellele lõppu teha. Vastupidi, seadused on tehtud nii, et sadistilikud hurtade omanikud ehk „galguerod“ pääseksid karistamatult. Hispaania seadusandluse järgi on galgod töökoerad ega käi seega lemmikloomi julma kohtlemise eest kaitsvate seaduste alla. Nad on lihtsalt vahendid, mida kasutada ja ära visata, kui omanikul neid enam vaja pole.

Samuti on Hispaania hurtade omanike seas tavaline siduda galgo auto või mootorratta taha, et nende kiirust testida. Ja see on tavaline väärtegu, mitte kriminaalkuritegu, välja arvatud juhul, kui tagajärjeks on surm või raske vigastus. Ja kuigi mõlemaid esineb sageli, teatatakse neist haruharva.

Hispaanias tegutsevad ka galgo jahimeeste ja kasvatajate huvisid kaitsvad rühmitused, kes esitlevad hurtadega jahipidamist kui tuhande aasta pikkust väärtuslikku traditsiooni. Just nagu õigustaks see kuidagi iga novembrist veebruarini kestva jahihooaja järel asetleidvat veresauna. Samuti süüdistavad nad sageli oma ametiau määrimises loomade õiguste eest võitlevaid aktiviste ja mittetulundusühinguid, kes üritavad sellele õudsele tavale lõppu teha.

Ka Hispaanias on selle julma traditsiooni vastu võitlemas sadu organisatsioone, ent nende jõupingutused keskenduvad peamiselt hüljatud galgode päästmisele ja võimude üleskutsumisele kurjategijaid karistada. Ent enamik neist ei mõista, et need pole tõhusad pikaajalised lahendused, ja et ainus viis tõepoolest midagi muuta on muuta inimeste arusaamist koertest ja nende elu väärtusest.

Sest nagu ütleb Galgode päästmise rahvusvahelise võrgustiku (GRIN) asutaja Abigail Christman: „Hispaanias on inimesed seda põlvest põlve praktiseerinud. See on midagi, mida tegid nende isad ja isade isad. Siin saab võtmeks olla üksnes järgmine põlvkond.“ Nii et lisaks avalikkuse teavitamisele hurtade saatusest, pöörduvad nad ka noorte galguerode poole üleskutsega kohelda loomi humaanselt ja peatada ohjeldamatu aretus.

Hispaania jahihooaeg on taaskord peaaegu läbi ja „Hurtade holokaust“ peagi järgnemas. Loodetavasti viimast korda, ent see on ebatõenäoline.

Allikas: odditycentral.com

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare