Südantlõhestav lugu: Koer suri üksinda kodus olnud lapse käte vahel
Keskööl loomakliinikus istudes avaneb eest perspektiivi muutev ja emotsioonide rohke maailm. Au ja kiitus arstide ees, kes järjepidevalt meie armsate lemmikloomade traumadega lisaks ka paanikas olevate omanikega tegelema peavad. Oma koeraga öösel kliinikus olin tunnistajaks ühele südantlõhestavalt liigutavale loole, kuidas laps abi otsides siiski lootusetult oma loomakesega hüvasti pidi jätma. Tahtsin seda ühest küljest õpetlikku ja teisest küljest meeletult kurba lugu teiega jagada.
Oli kesköö ja patsiente oli kliinikus mitmeid. Arst, kel käed-jalad tööd täis, pidi ka ise tiriseva telefonitoru juurde jooksma. Seekord oli tegu šokeeriva kõnega. Telefon helises ning telefonitoru otsas oli alaealine, arvatavasti algklasside õpilane, kes tundis muret oma koera pärast. Tema neljakäpalisel sõbral olevat ilmselt olnud paha olla. Arst rääkis lapsega rahulikul toonil, kuid sai aru, et asi on kriitiline. Lapse jutu järgi ning viimaste päevade ilmateate järgi järeldas arst, et tegu on ülekuumenenud koeraga ja selgitas lapsele, miks tema koerake eluohtlikus seisundis on ja lisas, et kiiremas korras tuleks lemmikuga pöörduda kliinikusse. Laps toru otsas nentis, et ta on üksinda kodus ja vanemaid ei ole hetkel lähedal. Kliiniku arst jagas kiirelt lapsele õpetusi, kuidas koer maha jahutada ja millega seda teha.
Arst, kes tundis lapsele kaasa, pidi oma tähelepanu jagama samal hetkel ka teise eluohtlikus seisus olevate patsientide vahel. Aeg läks edasi ja istusime kliinikus. Mõnekümne minuti pärast heliseb telefon uuesti ja toru otsas on seesama laps. Endiselt eluohtlikus seisundis koeraga. Saime lapsele vaid kaasa tunda ja arst proovis kõike, et koerakese elu teisel pool toru päästa. Laps kurtis arstile, et tema arust on koera seisund veel halvemaks läinud ja midagi ei tundu paranevat. Arst proovis last rahustada, kuid oli ka ise olukorrast kohkunud, ning käskis koera külili keerata ja kontrollida, kuidas koer hingab. Kliinikus hoidsime sel hetkel kõik koos hinge kinni. Vaikuse moment. Laps oli koera südamel kätt hoidnud ning arst küsis, kas sa tunned, kuidas koera kere liigub üles ja alla? Haudvaikus. Õhk kliinikus seisis. Laps vastas arstile telefoni, millepeale lausus arst südantlõhestavad viimased sõnad: “Siis su koer ei hinga enam ja ta on kahjuks surnud”. Kliinikus valitses vaikuse moment, keegi ei tahtnud seda uskuda. Keegi ei osanud midagi öelda. See sündmus oli nii kurb ja hoomamatu.
Tahan kõigile südamele panna, et ükski koer ei ole hetkel valitseva tugeva kuumalaine eest kaitstud. Palun hoidke oma kallitel lemmikutel hoolsalt silma peal ja ärge võtke riske. Lubage neil olla jahedas ning hoidke värske veega täidetud kauss saadaval. Ärge võtke ette pikki matku ja lubage neil endid vees jahutada. Too kliinikus veedetud öö jooksul oli veel kõnesid, kus koerad olid kuumarabanduse tõttu ohtlikus seisundis. Hoidke oma lemmikutel silm peal, et nad Eesti haruldased kuumad päevad kenasti üle elaks!
