Tiina Toomet: linnaruumis elamiseks peab loom olema sotsialiseeritud
„Kitsamad olud võivad aga tekitada loomale täiendavat stressi, nõuavad rohkem tööd ja seavad reeglid, millest tuleb kinni pidada nii loomal kui ka loomaomanikul,“ sõnas Toomet.
Ühiselu loomaga seab nõudmisi ja ülesandeid nii lemmikloomale kui ka inimesele. „Vastutustundliku loomaomaniku kohus on lemmikut nende ülesannete lahendamise juures aidata. Kõige alus on looma sotsialiseerimine, kuivõrd linnaruumis ja kitsamates tingimustes peab loom suhtlema pidevalt nii teiste loomade kui ka inimestega ning harjuma erinevate helide ja ärritajatega. Lemmiklooma pidamine ei tähenda pelgalt lemmiklooma võtmist majja, lemmiku valimine ja kojutoomine on üks lihtsamaid asju. Omaniku tööks on õpetada loom linnaeluga toime tulema ning fikseerida elukorraldus, mis vastab nii looma kui ka inimese vajadustele,“ lisas Toomet.
Eestis üldiselt eeldatakse, et vastutustundliku koeraomaniku koer on jalutama minnes rihma otsas, sest möödakäijal võib olla koertega halbu kogemusi, neile ei pruugi meeldida koerad ning looma vaba liikumine võib ohustada inimese turvatunnet, olenemata sellest, kas selleks on põhjust või mitte. „Mitmes teises Euroopa riigis näeme, et koera liikumine ilma rihmata on linnaruumis täiesti tavaline asi, mis kedagi ei häiri – see on loomaomaniku hea teavitus- ja õpetustöö tulemus. Kutsikaeas alanud sotsialiseerimine valmistab looma ette eluks koos inimeste ja teiste loomadega ühises linnaruumis. Ajapikku saab vaid nii koos omanikuga vabalt liikuvast loomast norm, keda teised möödakäijad ei pelga,“ selgitas Toomet. Jalutusrihm on Toometi kinnitusel eelkõige koera enda kaitseks ohtude eest linnaliikluses.
Levinuim probleem, mida on linnas kindlasti täheldanud nii loomaomanikud kui ka loomadeta kodanikud, on koerte ärevaks muutumine ja ettearvamatu käitumine võõraste loomade juuresolekul.
Toometi sõnul on seegi tingitud loomade vähesest sotsialiseerimisest. „Parimaks lahenduseks on püüda koera tähelepanu mujale suunata. Näiteks jalutuskäikude ajal kandke kaasas pisikesi toidupreemiaid, millega looma head käitumist premeerida. Kui satute pargis teise koera lähedusse, siis jääge seisma ja hoidke koera tähelepanu endal kas mängu või maiustega, et koer õpiks teise koera möödumisse rahulikult suhtuma – see hoiab koera tegusana ning tal puudub võimalus ärritavale objektile keskenduda. Oleks hea, kui suudaksite olukorda ennetada ja märgata võõrast koera enne, kui teie koer. Kui loom on juba reageerinud teisele koerale, siis võib olla tema olukorrast „väljatõstmine" keeruline. Samuti ei pruugi see võte töötada juhul, kui koera ärevus on teatud piirist üle. Siis nad enam toidu vastu huvi ei tunne. Kui probleemile ise lahendust ei leita, siis on kindlasti soovitatav pöörduda koerte käitumisspetsialisti poole, et mure lahendada,“ lisas Toomet.
Kui koer hakkab tuppa häda tegema või kutsikas ei õpigi puhtust hoidma, siis on Toometi sõnul loomal tõenäoliselt kas tervisehäda või pigem emotsionaalset või psühholoogilist laadi mure. „Alustada tuleks külastusest arsti juurde – veendumaks, et koera tervis on korras. Kui tervis on korras, siis tuleb põhjust otsida käitumisest. Paljud koerad pissivad erutusest. Ärevusseisund tekib nii suure hirmutunde kui ka rõõmutunde korral ning toob tihti kaasa mitmesuguseid kehalisi reaktsioone. Ärevuse puhul tuleks koerale õpetada rahunemist, olles oma rahuliku käitumisega talle eeskujuks. Jälgige, et te ise ja võõrad inimesed, kellega koer lähedalt kokku puutub, oleksid rahulikud, kui nad koeraga kohtuvad. Koer peaks saama ise läheneda ja võõrastega tutvuda omas tempos. Koertega tasub vältida pidevat silmkontakti, sest see võib koerale tunduda hirmutav,“ selgitas Toomet.
Mai on lemmiklooma sõpruse kuu, mida toetab Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing. Lemmiklooma sõpruse kuu toimub Eestis esimest korda, eesmärgiga edendada inimeste teadlikkust vastutustundlikust lemmikloomapidamisest ning selgitada loomateraapiate võimalusi ja olemust.
