"Kahjuks olen oma reisidel vähe pildistanud. Fotoparaadi kaasatirimine on olnud tüütu ja hoian siiani kiivalt kinni omast vanast telefonist, mis küll helistab ja saadab sõnumeid, aga on fotoaparaadina mannetu. Siiski on aja jooksul midagi kogunenud,"räägib Toomet.

Eelmise sajandi lõpukümnendil avanes mulle maailm algul lähiriikide ja Euroopa näol, aga hiljem juba oma täies ilus. Praeguse seisuga olen reisinud kõigil mandritel (Antartktika välja arvatud) ja igal pool olen näinud koeri.

Andorra, 1996

Esimese pildid reisidel kohatud koertest on mul tänu oma vennale. 1996. aastal käisin tal külas Andorras ja kuna tema kohe pidi iga tänaval kohatud koeraga juttu tegema, siis mina aja viiteks pildistasin. Tol ajal kandsin kaasas üsna uut värvifotosid tegevat seebikarpi.

Erakogu

Tai, 2003

Tais võis näha väga palju koeri, omapead ja omaette. Mõned neist olid üsna õnnetu väljanägemisega. Dermatoloogilisi väljakutseid ilmselt kõikvõimalike parasiitide näol võis kohata palju. Kahjuks aga seal dermatoloogid nendega ei tegele ja õnnetukesed elavad oma elu nii, kuidas vähegi oskavad.

Foto: Riina Jõgila

Rhodos, 2004

Rhodosel võis näha tohutult kasse. Koerad jäid nende kõrval varju, aga ka koeri oli tänavapildis üsna palju. Omaniku kõrval sibas enamasti väike malta koera, tiibeti spanjeli või shihtzu-laadne tegelane, kellele andsime kolleeg Elina Lasseroniga nimeks Rhodose koerake. Neid oli tõesti nii palju, et tegemist tundus olevat lausa omaette tõuga.

Erakogu

Rhodose vanalinnas hulkusid ringi suured ja rahumeelsed koerad. Miskipärast ristusid meie teed korduvalt selle kamba juhi, erivärviliste silmadega koeraga. Kogu Rhodosel veedetud aja ainsal vihmasel päeval jooksis ta meile tänaval vastu ja vajutas oma käpajälje minu valgele pluusile. See tundus nii paljutähenduslik, et ma ei ole siiani tihanud seda pluusi pesta.

Erakogu
Erakogu

Ladina-Ameerika

Alloleval pildil on näha 2005. aastal Mehhiko linnas Catemacos 1. jaanuaril nähtud kutsikat. Kas see koer oli kellegi oma või oli tõesti see nii väikene tegelane siin maailmas täiesti omapäi? Seda ma ei saanudki teada.

Erakogu

Ladina-Ameerikas on väga populaarsed ka puudlid ja muud pügatavad koerad.

Erakogu


Minu poeg Siim elas vahetusõpilasena Veracruzis. Peres, kus ta peatus, oli mitu koera. Mopsid elasid toas, aga kohaliku pere pojale kuuluv dobermann pidi oma elu veetma õues aedikus. See oli natuke nukker. Perepoeg oli samal ajal ise vahetusõpilasena Euroopas ja koerad igavlesid kodus. Jalutama ei viidud neid keegi. Süüa said õnneks küll korralikult, aga suhtlusest tundsid kindlasti puudust.

Hiljem kuulsin, et see on Mehhikos tavapärane koerapidamisviis. Perre võetakse suur, majesteetlik ja ilus koer, kelle elukohaks saab suuremat või väiksemat sorti aedik või puur. On ütlematagi selge, et aktiivsele koerale on selline elustiil põrgupiin.

Türgi, 2014

Erakogu

Istanbulis nägin esmakordselt, et ka hulkuvad koerad on arvele võetud. Kõigil neil on märk kõrvas, nagu pildlil on näha. 7 aastat hiljem sain teada, kuidas see toimib. Hulkuvate koerte eest isegi kuigivõrd hoolitsetakse. Vigastatud või muidu haige loom saab kliinikust abi. Selle heaks annetavad raha heasoovlikud inimesed. Loom ravitakse terveks ja kui talle leidub tahtja, siis saab ta ka kodu. Nii näiteks juhtus Bämbiga, kes läks uude koju just loomakaitsepäeval, 4. oktoobril. Allolev pilt on temast tehtud leidmise hetkel ja järgmine pilt 6 kuud hiljem 4. oktoobril, kui Bämbi terve ja tragina uude koju läks.

Erakogu
Erakogu


Türgi reisi esimesel pildil näha olnud Kutsu, kellele ma ise nime panin, viibis samal ajal kliinikus, kuid temal nii hästi ei läinud. Minu kliinikus viibimise ajal raviti ta haavu ja luumurdu. Ta sai lahase.

Erakogu

Kutsu oli maailma kõige kannatlikum patsient, aga kui kuu aega hiljem tema raviarsti Dr. Gizem Taktakiga ühendust võtsin teatas ta kurvalt, et Kutsule kodu ei leidunud ja ta lasti tänavale tagasi. Loodetavasti saab ta seal kenasti hakkama. Enamik Türgi koertest saab. Nad on rahumeelsed ja mitte kunagi pealetükkivad. Kuna neid püütakse enam- vähem tervena hoida, siis tundub selline meetod toimivat.

Sri Lanka, 2007

Sri Lankal ei ole enamik koeri kellegi omad. Jalutavad omapäi, ei tüüta ega sega kedagi. Suurimaks üllatuseks olid golfiväljakul magavad koerad. Põõnasid rahumeeli ja ei tundnud vähimatki muret, et võiksid üks hetk palliga pähe saada. Enamasti ei ole lemmikloomad golfiväljakutele eriti oodatud.

Erakogu
Erakogu

Saksamaa, 2016

Saksamaaal elavad koerad on imelised. Nad ei haugu ja käivad linnades lahtiselt. Koer kõmbib peremehe järel, ei vahi teisi koeri, ei jookse kassi või tuvi järele ega tule möödakäijaid uudistama. Baden-Badenis ma lihtsalt vaatasin ja imestasin, kuidas on selline olukord saavutatud. Ilmselt käivad kõik kutsikana sotsialiseerumas ja edaspidi koerakoolis.

Koerte viisakat käitumist kogesin ka aastaid hiljem Berliinis, kus vahel sõbra Saksa lambakoera hoidsin. Kord läksin parki jalutama, ise natuke murelikuna, sest koeral oli parajasti jooksuaega ja muidugi tuligi suure hooga meieni üks isane bokser. Omanik oli ise väga kaugel ja mina hüüdsin hädise häälega inglise keeles „Palun kutsuge oma koer ära!“ Ise samal ajal mõeldes, et missugune mõttetu ettepanek – isane koer ei tule paljalt kutsumise peale indleva emase juurest ära. Aga see koer läks! Pruukis omanikul vaid hüüda, kui koer juba kappaski tagasi. Vaat, niisugused koerad on Saksamaal.

Erakogu


Prantsusmaa, 2006

Prantsusmaal on tavaline vaatepilt, et poodides ja restoranides võib koeri kohtata. Mina nägin aga ühes Loire`i oru lossis imelikku vaatepilti. Võiks arvata, et tegemist oli kohaliku loomade varjupaigaga, aga selgus, et need olid hoopis lossiisanda jahikoerad. Mul ei õnnestunud kahjuks küsida, kas nad veedavadki päevi sellises kitsikuses, et siis vahel ulukeid jahtides kiiremaid jooksuringe teha ja kas see on ka nende heaolu tagamiseks piisav. Igatahes tundus mulle, et lossikoeraks olemine ei olegi koeraelu unistuste tipp.

Erakogu

Venemaa, Šotši, 2009

Kuts, kes perenaisega promenaadil ristsõnu lahendamas käis Foto: Julia Radik

Musta mere ääres oli palju koeri. Nagu Venemaal sageli kombeks, hulguvad enamasti suurt kasvu koerad karjades, aga kohtab ka eraklikke indiviide. Päevitasime parajasti rannas, kui meie juurde jooksis suur, musta värvi koer. Koera enesekindla kehakeele järgi arvasime algul, et ta tuli koos omanikuga. Hulkuvad koerad on sageli palju ebakindlamad, kuid see oli erand. Ta läks otsejoones veepiirini, lõbustas end veidi aega lainetes hullates, siis käis ujumas, raputas ja püherdas ning lahkus. Tegi endale ise meeleoluka rannapäeva.

Foto: Julia Radik

Kõige põhjapoolsem koer, 2014

Puudel Nordkapis Norras. Omanik tuli Euroopa kõige põhjapoolsemat tippu imetlema, koerake truult kaasas.

Erakogu

Lõuna-Aafrika, 2014

Nädal hiljem otsisime Kaplinnas kõige lõunapoolsemat koera, aga leidsime kõrvallinnas nimega Simon algul vaid koera kuju. Suur dogi Nuisance on ainus koer maailmas, kes on olnud kuningliku mereväe hingekirjas. Ta suri 7-aastasena 1944. aastal. Ta maeti väärikalt nagu sõjaväelane.

Erakogu

Kõige lõunapoolsemat koera nägime hiljem Kaplinnas rannas. Ta oli ilmselt köögitüdrukuga jalutama saadetud.

Erakogu

Egiptus, 2004

Vanas Egiptuses ei olnud koer nii suure au sees kui kass, aga siiski kõrgelt hinnatud. Koeri hakati Egiptuses matma 6800 aastat tagasi. Tähtsad koerad said isegi sarkofaagi. Samas koheldi väga halvasti metsikuid külakoeri, nn paariakoeri. Need olid uus ilming koera ajaloos. Koer oli juba harjunud elama tihedas koosluses inimesega, nüüd hakkas osa neist elama eraldi ning siiamaani on suurem osa maailma koertest küla- või hulkurkoerad. Nad on poolmetsikud, ei kellelegi kuuluvad ja samal ajal kõigi omad.

Erakogu

Gruusia, 2014

Tõeliselt hästi tunnevad koerad end ikkagi "omas elemendis", tuttavas kohas ja tuttavate inimeste keskel. Pildil on valvekoer Gruusias Bodbe kloostris, kes mööda traavivate turistide peale kulmugi ei kergitanud.

Erakogu

Dubrovnik, 2014

Taksojuhi koer Dubrovnikus, kes meiega kogu aeg ükskõikselt kaasa sõitis, aga lubas end vastutulelikult sülle võtta ja kallistada, sest olime juba 2 kuud kodust eemal olnud ja koeraigatsus tahtis ära tappa.

Erakogu

Brasiilia, 2017

Kohvikukoer Brasiilias magas otse ukselävel. Ta ei lasknud end karvavõrdki heidutada kohviku külastajatest, kes temast üle olid sunnitud astuma.

Erakogu


Ukraina, 2015

Valvepost kodumaja aknal Lvivis.

Foto: Janne Orro


Hispaania, 2014

Vahel on inimesed keerulised. Jälgisin ja pildistasin koera kahevõitlust oma võimuka perenaisega Barcelonas, mis lõppes perenaise võiduga. Koer nimelt oleks tahtnud olla maas, aga omaniku arvates oli tema lemmiku koht toolil. Algul kamandas ta koera paari sammu kaugusel asuvast putkast, siis tuli sammhaaval lähemale ja lõpuks ei jäänud vaesel loomal muud üle kui kuulekalt toolile kobida.

Erakogu
Erakogu

Venemaa, 2014

Teinekord on olud jällegi komplitseeritud. Koer Keeks arvab, et loomakliinik ongi tema kodu. Teisiti see ei saakski olla, sest tema peremees on fanaatikust Peterburi loomaarst dr. Sotnikov, kes peamiselt elabki kliinikus. Vaene Keeks, kes on tõust, mis ei ole just kõige sõbralikum teiste koerte suhtes, peab leppima ja lepibki kõigi nende sadade liigikaaslastega, kes igapäevaselt tema kodu uksest sisse astuvad. Keeks võib neid küll kahtlustavalt kõõritada, aga ta ei hakka nendega jagelema, sest ta teab, see siin on tema kodu. Teised on vaid külalised.

Erakogu

Olen erinevate reiside jooksul üles pildistanud ka hulkurkoeri, keda Eestis õnneks enam ei kohta. Siiski on nad väga levinud lõunapoolsetes maades. Aastate jooksul on neist kogunenud lausa eraldi galerii.