”See oli nuuma seisukohalt vöttes tuumakas aeg, kus saarlaste lahke meel omandas möötmatu ja kontrollimatu määra. Osavötlike ning tähendusliku näoga peresöprade süldikeedusest üle jäänud kondikogused tekitasid tunde, et inimesed on minu teadmata linnatubades sea- ja lambakarju pidanud. Aga no inimesed ongi üks ettearvamatu ja segane seltskond ja...

Muidugi tilkus külaliste sekka veel nooremat rahvast. Nood olid mandrilt pühadeks koju käima tulnud ja pidasid end vähemalt alguses pireke nagu härrasrahvaks, ise aabjalgas nagu kassid lüpsiku juures. No ei saa aru. Esteks könelesid nad sellist puist vöörast keelt, mida muidu ainult telekas näeb. Ning tagatipuks olid neil karpidega kaasas küüliku- ja vutipraed. Saate isegi aru, et ühe tösise saare koera meelest pole see mingi korralik köhutäide, vaid üks paras klibu. Mekkisin otsast küll, aga ei see moole sisse läind. Anna vöi hiidlasele. Hea, et tänavu mätsu ja lidrine talv on, nii et suur osa sellest peenikesest kraamist läkski vastalt maamulda tallele. Halvemateks aegadeks vöi nii. Eks sinna need ka jäävad – vaevalt et me elu nüüd nii hulluks kisub, et seda kraami vaja meneb. Sest üldiselt on moo elu nagu lill. Kuid mine tea. Võibolla vahel suviti kuival ajal on nendega hea hambaid torkida. Eks iga asi ole öigel ajal tarbeline, nönda armastab saarerahvas kogu aeg korrutada.

Aga tagasi aastavahetuse juurde. Mida lähemale aasta löpp tuli, seda suuremaks lust ja müra läks. Kärakaid ja pauke oli terve ilm täis. Köigile Kuressaare koertele oli kooriharjutus varakult ette harjutatud. Tulemus: kes ulus ühtlaselt, kes klähvis häält katkestades, eks see olenes iseloomust, nagu ikka. Löpp viis muidugi hääle kähedaks kogu koerarahval. Aga eks taeva paisatud tähesära oli seda ka väärt.

Nii jõudiski uus aasta kätte ja inimesed ning koerad soovisid uueks aastaks tummiseid inimese- ja koerategusid.

Head uut kõigile! Auh!

Lenna on Kuressaares resideeruv 9-aastane hundikoer, üpris elukogenud
uue aasta vastuvõtja.