Minuga juhtus selline lugu, et ma elan maal. Varem oli meie külas maju vähe. Aga ühel ajal ehitati vana kolhoosipõld triiki uusi putkasid täis. Ja sinna vooris elama igasugu imelikku rahvast. Enne oli hea rahulik, lind laulis ja sai alati öösel sõba silmale. Aga nüüd on kogu aeg kõrvus kisa-kära, öösiti peetakse pummelunge ja kummid vilisevad kohe hirmsasti.

Kõik tuleb ikka sealt uuest rajoonist. Sest meie enda küla inimesed on täie mõistusega. Välja arvatud vana Jaagup. Aga tema ka ei räuska, vaid on alati selline sõbralik.

Nii. Mineva suvel läksin jõe äärde uusi kerisekive luurama ja äkki nägin, et otse jõe servanuki äärde on ennast tagumikku pidi ajanud ilmatuma kolakas must auto. Ma tundsin kohe ära, et sellega sõidavad ringi ühed uue põlluküla inimesed. Alati hirmsa paaruga ja ükskord viskas roolis naine mulle aknast suitsuotsa peaaegu krae vahele. Nõrgameelsed, ühesõnaga.

Ja nüüd nägin sedasama paarikest jõe ääres ukerdamas. Läksin aga julgelt ligi, sest mis nad mulle ikka teha saavad. Ja nägin, et mees hoidis kartulikoti moodi kotti ja naine püüdis kotisuud kinni siduda. Ja kotis lainetas midagi. Mul oli kohe pilt selge. Sest neil ju paukus sealsamas autos ilmatu suur koeravolask. Nagu ühes vene multikas oli kunagi koer, kes inimesi ära päästis. Samasugust karva.

Kargasin neile salaja juurde ja sa jutt, kus mõlemad ehmusid! Jäid kangeks nagu pulgad! Paras neile. Käratasin peale, et mis nad siin lolli mängivad. Tallavad autoga jõe serva ära ja nüüd tahavad hinge peale mõrtsukatöö ka võtta.

Sa heldus! Mehe pilk läks korraga nii kurjaks. Ma mõtlesin, et nüüd on mu viimne tunnike käes ka. Peast lipsas läbi mõte, et kes mu kanadele hakkab süüa ette viskama kui ma läinud olen. Aga siis tuli vist naisele mõistust natuke pähe tagasi, ta hakkas midagi keerutama. Et nemad on siin niisama vett vaatamas. Ma ütlesin, et rääkigu seda lolli juttu meie küla ohmule Loll-Jaagupile. Ma ju näen selgelt ära, et nad tulid vaeseid loomakesi ära uputama. Mis te neist siis üldse lasete tulla, kui ei mõista pärast peale hakata! Olin ikka väga kuri.

Ju mu olemine oli ikka väga kohevil, sest too pöörane paarike pakkis ennast uuesti sinna automonstrumisse ja ma veel nägin, kuidas kott lendas müraki tahaistmele. Otse loomaemme kõrvale. No on pujäänid!

Korjasin oma kerisekivid kokku ja läksin koju.

Kuni jõuludeni ei juhtunud midagi. Siis jäi mul silm koledasti haigeks. Jooksis vett ja kipitas nagu juudas. Mõtlesin, et lähen jõuludeks õe juurde ära. Ta elab kaks kilomeetrit eemal, mis see mul läbi metsa visata on.

Jõuluõhtul viskasin kanadele terad ette, keerasin ukse lukku ja hakkasin aga astuma.

Umbes poole tee peal, kui olin tsirka kilomeetri jagu maha kõmpinud, jäin keset metsateed seisma. Süda hakkas kangesti kipitama. Polnud mul sugugi meeles, kas elutoas jätsin pirni põlema või mitte. Ma talitan alati niisuguse kavalust, kui kodu üksi jätan.

Sest kui röövelpätt majast mööda sõidab, siis näeb et tuli toas põlev ja sõidab edasi. Raadios kunagi kuulsin, keegi tark soovitas teha.

Muidugi ei pidanud mu süda pingele vastu ja kiirustasingi tagasi. Juba kaugelt nägin, et tuli särab aknast nagu Betlemma täht. Aga märkasin ka midagi muud. Maas oli kerge lumekirme ja minu värskete tallatemplite juurde olid tekkinud võõrad autokummijäljed. Jumal küll, ma ei oodanud üldse külalisi. Paha aimates jooksin maja juurde ja nägin siis otse välisukse juurde torgatud kartulikotti. See liikus!

Koti suu juurde oli sõlmitud kaart, mille peal oli ilus lumehelves ja kuusepuu. Kaardi peale oli punase vildipliiatsiga kritseldatud: ”HÄID JÕULE”!
Misasja??

Kott liikus jälle. Sekundi murdosa sees tuli paha mõte, et nüüd on keegi jätnud mulle elusa tita ukse taha. Sest ma just nägin üle-eelmisel päeval niisugust kinosaadet, kus üks võõras paar jättis lapse teise ukse juurde vedelema. Aga heldeke, see oli ju välja mõeldud kinosaade! Aga mul oli ukse ees päris elu! Mis mina, vana inimene, lapsega peale hakkan!

Värisevate kätega sõlmisin koti lahti. Seal sees kõik kiiksus ja viiksus.

Jumal halasta, seal oli viis elusat koerapoega!

Ei saagi nüüd aru, mida need julmad inimesed küll mõtlesid. Õues oli ju mitu külmakraadi ja oli jumala õnn, et ma juhtusin varem koju tagasi tulema. Esimene plaan oli minna õe juurde ja seal passida vähemalt järgmise päeva lõunani. Selle aja peale oleksid kutsikad kotis ära hangunud nagu kringlid.

Viisin vaesed loomakesed kähku tuppa. Tegin ruttu tule üles ja keerasin neile vanast puhvaikast kolde ette mugava aseme.

Siis lõi mu pähe äratundmise välk. See kole temp oli nendesamade nõrgameelsete kättemaks, keda ma suvel nõnda vägevasti hurjutanud olin. Eks muidugi, see vaene koer lasti jälle hooletusest käima peale ja siis nood kurjad hinged punusid oma pimedates mõtetes mulle kättemaksuplaani. Ja said ühekorraga tülikatest koertest lahti.

Aga kas siis sünnib teisele inimesele paha plaanida nende süütute hingede elude arvelt?

Õnneks läks kõik hästi. Loomakesed jäid kõik elu ja tervise juurde ja minu õe abiga said kõik uue toreda kodu. Ma oleksin kangesti tahtnud ühte kõige naksimat endale jätta, aga ei julgenud. Mu vasak käsi ei liigu hästi ja mis loomakantseldajat minust sellisena on. See ikka suur vastutus ja nii. Hea, kui ma kanadele saan teri ette visatud.

Nüüd ma varitsen juba mitmendat päeva külapoe juures ja tee peal ka. Mul on kindel plaan, et kui ma seda musta autot veel näen, kargan kasvõi autole ette ja siis ma ütlen, mis ma neist arvan.

Loomade korda armastatakse öelda, et need on elukad. Aga minu meelest on hoopis mõni inimene palju hullem elukas kui kõige hirmsam loom.

Aga ilusat uue aasta algust kõigile!

Valli