VEEMAAILMA IMED: Kukeharjaga ujumisvõimetuid punkarkalu on õnneks rohkem kui arvati


VEEMAAILMA IMED: Kukeharjaga ujumisvõimetuid punkarkalu on õnneks rohkem kui arvati
Tere perestroika, taderiideraaaa!Ekraani kuvatõmmis.

Otsides Tasmaania rannikul ohustatud liike, koperdasid sukeldujad ühel ilusal päeval villutammeliku kukeharjaga kala otsa. Sellel kalal on muide käed, mida ta saab põhja mööda jalutamiseks kasutada.

Mingit muud liikumisvõimalust neil tüüpidel õigupoolest polegi, sest ujuda ei suuda nad parimagi tahtmise juures. Seega pole nad ka kuigi mobiilsed ja piirduvad paari tenniseväljaku suuruse elualaga.

Käsikalaliike on kümne tuuris, aga nende bioloogiast ja käitumisest pole suurt midagi teada. Ainus, mis kindel, on see, et nende arvukus on languses. Kui vaadata ookeanide reostust, siis panustavad inimesed nende lahedate kalade kehva käekäiku päris hoolega. Liiatigi tõuseb ka maailmamere temperatuur – ja isegi kui käsikaladel sooja vanni vastu midagi poleks, sisaldab külm vesi lihtsalt rohkem eluvajalikku hapnikku.
Ökoämbrisse on omakorda reha asetanud need keenjused, kes flegmaatilisi käsikalu ilma suurema vaevata püüavad. Seda saab isegi täis peaga üsna lebolt teha, sest ega käsikala eriti kiiresti eest ära ei jaluta.

Põhimõtteliselt on käsikalade saatus nagu tüüpiline Soome film, mis algab juba päris masendavalt, läheb siis järjest hullemaks ja lõpeb täieliku katastroofiga.

Nimelt tavatsevad käsikalad kudeda rohevetikasse. Selle leidmine on aga järjest suurem väljakutse, sest merisiilikule meeldib üle kõige seda taime süüa. Ja kuna merisiilik on viimastel aastatel võimsa comeback'i teinud, kulub rohevetikat nagu leiba.

Seotud lood:

Seega oli teadlastele punaste käsikalade uue asuala leidmine paras kergendus, sest ilmselt on haruldast liiki järel täpselt kaks korda rohkem, kui arvati. Samuti võib see see olla vihje loodetavale tõsiasjale, et neid kalu koperdab kusagil veel ringi.

Aga sellegipoolest pole põhjust rõõmu kätte ogaraks minna.