Sõjakangelasest koer põdes posttraumaatilist stressi
Ajaloost ja ka tänapäevast on teada palju loomi, kes on hakkama saanud millegi huvitava, põneva, ebahariliku ja kasulikuga. Ohtlikes olukordades ja veristes tingimustes, lahinguväljadel ja kaevikutes on sagedamini kõige paremateks abimeesteks olnud koerad, kes on inimesi hoiatanud vaenlase peatse rünnaku eest või aidanud lahinguväljalt leida haavatud sõdureid. Allen Espenberg on raamatusse “77 lugu lahingutes osalenud loomadest” kogunud kokku lood sellistest loomadest, kes on osalenud ja silma paistnud sõdades, lahingutes ja nendele sarnanevates olukordades.
Koer Buster
Hampshire’i krahvkonnast pärit inglise springerspanjel Buster pääses maailma ajalehtede veergudele fotoga, millel koer hoiab hambus Kalašnikovi padrunisalve. Tegelikult oli Busteri relvaks mitte automaat, vaid terav haistmismeel.
Busteri partner oli seersant Danny Morgan, kelle peres koer oli kasvanud. Morgan oli Wellingtoni hertsogi rügemendi (Duke of Wellington’s Regiment) sõjaväelane. Busterist sai tõeline sõjakangelane, kes tegutses nii kuulide kui ka pommide all ning võttis osa viiest sõjaoperatsioonist Afganistanis, Iraagis ning Bosnias ja Hertsegoviinas. Tema peaülesandeks oli välja nuuskida lõhkeseadeldisi, ja räägitakse, et ta päästis tuhandeid inimelusid.
USA-Suurbritannia koalitsioonivägede pealetungi ajal Lõuna-Iraagis 2003. aasta märtsis juhtis terav nina koera Iraagi vastupanujõudude relvalattu. Peidupaik oli müüritud elumaja seina sisse ning suletud pleki ja riidekapiga. Busteri haukumise peale jooksis kohale koerajuht Morgan ning relvaladu avastati.
„Seal oli 17 automaati AK-47, palju lõhkeainet, pommide valmistamise materjale, kaks kilogrammi kokaiini, samuti Saddam Husseini meelset kirjandust. Need olid ära peitnud fedaiinid, kes lootsid jätkata kohalike elanike hirmutamist ja terrorirünnakute korraldamist. Kuid alates sellest päevast ei olnud Safwani linnas enam ühtki plahvatust ega tulevahetust. Olukord muutus nii rahulikuks, et kiivrite asemel hakkasime kandma barette,” jutustas seersant Morgan, kelle sõnul oli Buster talle sõber, partner ja pereliige. „Ta on täiesti kartmatu, mulle sada protsenti lojaalne ja ma usun temasse sada protsenti,” selgitas seersant.
Iraagis sooritatud kangelasteo eest autasustati Busterit 2003. aasta detsembris Dickini medaliga. Järgmise aasta märtsis osales ta Londoni kesklinnas toimunud loomade rongkäigus, mille eesmärk oli teadvustada inimestele, kui palju head võivad teha loomad.
2007. aastal teenis Buster kuninglikes õhujõududes Rosythis ning seejärel käis ta koos koerajuhi Will Barrowga ära veel ka Afganistani sõjas. Helmandi provintsis avastas Buster lõhkeainetega täidetud vestid, mille tõttu arreteeriti mitu enesetaputerroristi. Ta jahtis Talibani sõdalasi ning sai kätte mitmeid pommilõkse, mille taliibid olid jätnud Briti ja USA sõduritele. Seersant Barrow rääkis, et isegi vaenlase rünnaku korral jäi Buster alati rahulikuks: „Iga kord, kui meid rünnati, ootas Buster rahulikult vaenutegevuse lõppu ja hakkas siis käsu peale otsima isevalmistatud lõhkekehi.”
Pärast sõjaväest demobiliseerimist jäi Buster elama oma viimase partneri Will Barrow ja tema pere juurde Lincolnshire’is. Kuid Buster ei suutnud leppida rahuliku eluga: näiteks kogus ta kokku kõigi teiste koerte mänguasjad ja sõjas õpitud kombe tõttu ei loovutanud neid enam. Barrow arvates oli koeral posttraumaatiline stress. Vahetult enne koera surma avaldas Barrow oma sõbrast raamatu „Buster: The Dog Who Saved A Thousand Lives”. Intervjuus BBCile teatas Barrow: „See koer päästis mind iga päev, kui ta läheduses oli. Ma võlgnen talle oma elu.
