Miljonäriperekonna koer teenis vapralt ka rindel
Ajaloost ja ka tänapäevast on teada palju loomi, kes on hakkama saanud millegi huvitava, põneva, ebahariliku ja kasulikuga. Ohtlikes olukordades ja veristes tingimustes, lahinguväljadel ja kaevikutes on sagedamini kõige paremateks abimeesteks olnud koerad, kes on inimesi hoiatanud vaenlase peatse rünnaku eest või aidanud lahinguväljalt leida haavatud sõdureid. Allen Espenberg on raamatusse “77 lugu lahingutes osalenud loomadest” kogunud kokku lood sellistest loomadest, kes on osalenud ja silma paistnud sõdades, lahingutes ja nendele sarnanevates olukordades
Koer Caesar
Ühel 1943. aasta novembrikuu hommikul vaatas USA merejalaväelane Rufus Mayo paaniliselt ringi Bougainville’i saare džunglis (kuulus tollal Jaapanile, aga praegu on Paapua Uus-Guinea koosseisus): „Kus on Caesar?”
Merejalaväelastest koerajuhid olid toonud eelmisel õhtul teenistuskoerad oma kaevikutesse, et nad valvaksid meeste und. Kuid koidikul alustasid Jaapani väed rünnakut. Suur saksa lambakoer Caesar (kaalus ca 40 kilo) kuulis vaenlase lähenemist ja tema instinktiivseks reaktsiooniks oli kaitsta magavat peremeest Rufust ning ta tormas peidupaigast välja. Mõistes veidi aega hiljem toimuvat, käskis sõdur koeral tagasi pöörduda, kuid jaapanlased avasid tule ja haavasid Caesarit. Puhkes lahing ja selles kaoses Caesar kadus.
Hiljem hakkasid jalaväelased koera otsima. Nad leidsid vereraja, mis viis nad tagasi pataljoni staapi. Caesaril oli õnnestunud naasta oma teise koerajuhi-künoloogi John Kleemani juurde. Kuid tagasi jõudes oli haavatud koer kaotanud teadvuse.
Rufus ja teised sõdurid valmistasid puutokkidest ja matkatekist kiiresti kanderaami, et sellega Caesar haiglasse toimetada. Koera keres oli kolm kuuli. Arstil õnnestus kaks kuuli välja võtta, kuid kolmas tabas südame piirkonda ja operatsioon oleks olnud liiga riskantne. Ent Caesar osutus kuulidest tugevamaks ja pärast vaid kolme nädala pikkust taastavat puhkust oli ta taas rivis.
Caesar näitas oma julgust teise maailmasõja ajal mitu korda. Kord, kui paduvihm muutis kaasaskantava raadio kasutuskõlbmatuks, viis Caesar korduvalt teateid tulejoonelt peakorterisse ja tagasi, püüdes vältida vaenlase snaiprituld. Ühel teisel korral päästis koer Rufuse vaenlase rünnaku eest, kui andis märku jaapanlaste tulekust. Tänu Caesarile üles ärganud Rufusel õnnestus vaenlaste poolelt tulnud granaat tagasi visata. Kodustele saadetud kirjas kirjutas merejalaväelane hiljem: „Ma ei annaks Caesarit ära ka kindralipagunite eest!”
Caesar liitus Bougainville’i saarel paiknenud koerajuhtidest merejalaväelastega 1943. aasta sügisel. See oli esimene taoline väeüksus ja Caesar oli üks esimesi USA merejalaväekoertest. Teenistuskoerte rühm koosnes 55 sõdurist ja 24 koerast, kellest kolm olid saksa lambakoerad ja ülejäänud dobermanni pinšerid. Rühm tegutses saarel 1944. aasta jaanuari lõpuni, kaotusteks jäid kaks teenistuskoera ja kaks koerajuhti.
Bougainville’is ellujäänud koerad, sealhulgas Caesar, jätkasid hiljem koos uute sõjaväekoertega teenistust Saipanis, Pelelius, Iwo Jimas ja Okinawas.
Enne teist maailmasõda oli Caesar kuulunud USA miljonäride Glazerite perekonnale, teenides neid kullerina ning toimetades edasi pakikesi ja toidukotte Bronxis. Kui Glazerite noorem põlvkond kutsuti sõjaväkke, siis järgnes neile ka Caesar, kelle teenistuskohaks sai sidepataljoni kullerkoerte üksus. Tänu oma oskustele ja kogemustele sai koer kiiresti ametikõrgendust ja saadeti tööle rindele.
