Talveks kasvatavad hobused omale pikema karvkatte. Talvine karv tõuseb püsti, hoides väikeseid õhutaskuid karvade vahel. Väljas peetavatel hobustel on vaja pikemat lakka ja saba, mis annab loomale lisakaitset külma eest. Karvakattes olev õli aitab niiskusel mitte jõuda hobuse nahani.

Pikemaajaline märg lumi ja vihm siiski tungivad sellest barjäärist läbi. Oluline on varjualuse olemasolu või veekindel tekk. Vastsündinud varssade karv on lühike ning neil puudub piisav rasvakiht, mis neid külma eest kaitseks.

Hobuse jalad on loodud taluma madalaid temperatuure ilma külmumata ning ülejäänud keha jahutamata. Hobune võib seista sügavas lumes ilma külmakahjustust saamata. Kuna hobuse lihasmass on kerele lähedal, siis jalad, mis koosnevad kõõlustest ja luudest, taluvad külma paremini, nad ei kuluta energiat. Iga kord kui hobune astub, kandes kabjale koormust, pumpab organism verd mööda jalga ülespoole.

Hobuse hingamiselundkond on loodud sissetuleva õhu soojendamiseks ja külmast õhust tekitatud stress kopsudele on minimaalne.

Normaalses toitumises hobused kasvatavad naha alla rasvkudet kui ilmad hakkavad külmemaks muutuma. Metsikud ja vabapidamisel hobused on tavaliselt keha konditsiooniskooriga 6 (1-9 skaalal).

Tänapäeva sporthobustel on asi veidi teisiti: talve tulekuga pannakse tekid selga ja loomad on rohkem soojas tallis ning suurendatakse ka toiduratsiooni. Kindlasti on oluline jälgida talvel hobuse keha konditsiooni, vanematele hobustele võib vajadusel sööta lisaks rasvu, et geriaatriline hobune suudaks oma keha konditsiooni hoida.

Seedeelundkond: kuna hobused söövad päev läbi, tekitab see kehas soojust
Värisemine: kui hobune väriseb lühikest aega, ei pea muretsema, kuna selle mehhanismiga tekitab ta soojust. Kuid kui hobune väriseb tunde seetõttu, et ta on läbimärg, vajab ta kindlasti abi.

Allikas: Loomade füsioteraapia/Facebook