Esmalt pean ma esinema pihtimusega, mis mulle kui Lemmiklooma toimetajale sugugi au ei tee, kuid olgu see siis nüüd öeldud: ma kardan hiiri ja rotte. Kohutavalt. Ämblikud, prussakad, maod või kasvõi krokodillid ei kutsu sellist reaktsiooni esile, aga vabalt liikuvad närilised küll. Tahaks lihtsalt kellelegi sülle hüpata ja õudusest viiksuda.

Selle selgitamiseks tuleb ilmselt tagasi pöörduda lapsepõlve, päris esimese mälupildi juurde, mis mul endast on. Äsja käima õppinuna tatsun mööda vanaema aiateed, kus kükitab üks tore karvane asi. Loomulikult lähen ja püüan teda katsuda, aga see tore karvane asi jääb mu titakäe külge hammastega rippuma. Koduste paanilisest käitumisest mõistan kuidagi, et see on rott - haige või mürki söönud. Sellest edasi mul närilistega enam sooje suhteid ei ole ega tule. (Üks mu hullemaid õudusunenägusid on see, et leian rotikuninga. Sellest minestusest enam tagasiteed ei oleks!)

Aastaid hiljem, juba täiskasvanueas ründas näriline mind veelkord. Elasime esimesel korrusel paneelmajas, mille keldrisse olid end sisse seadnud rotid. Kuulsin nende piiksumist unetutel öödel, kui nad põranda all jooksid, ja kutsusin oma hirmust mõttes esile olukorra, et ühel hetkel jõuavad nad ka tuppa.

Seega poleks pidanud olema just suur üllatus, kui ühel varahommikul (töötasin siis raadios ja tegin hommikusi vahetusi) kööki kohvi tegema minnes... seal ta oligi! Volksas kuskilt toruaugust kööki ja selle asemel, et ise kohkuda, asus mind jälitama kuni esikuni, kus ma jalatsikapile roninuna ja suud kätega kattes (ülejäänud pere veel magas) abitult kiuksusin. Kohv jäi joomata, terve tee tööle ma ainult värisesin.

Loomad olevat piisavalt targad, et inimeste hirmusid taibata, mistõttu olen hiirtele-rottidele tõenäoliselt kerge sihtmärk. Aeg-ajalt ja väga ootamatutes kohtades ilmutavad nad end ikka. Nagu seegi kord.

Olime end Lääne-Virumaal RMK puhkealal sisse sättinud ja vaagisime võimalust telkima jääda. Ilmastikuolud ei paistnud seda siiski kuidagi soosivat - äsja oli kallanud vihma ning porikoer lompides ja järves juurikaid tuhninuna end ka ülepeakaela ära määrinud. Ja siis see juhtuski.

Ilse metsas

Kuigi ümberringi oli ruumi ja metsa laialt ning me polnud isegi veel toiduaineid välja kraamida jõudnud, tormas otsejoones minu suunas suur ja paks hiir. Täpselt, kõhklematult, otse jalgadesse!

Ilse, kes oli mõtliku näoga oodanud, kas täna grilli ka saab, reageeris K-Komando väärilise otsustavusega. Kaks sekundit - ja see hiir oli keskelt pooleks. Tema elupäevad said liigse uljuse tõttu otsa. (Trofee pilti ei hakka praegu siia panema, see polnud kuigi esteetiline).

Me ei ole Ilset jahikoeraks treeninud (ilmselt poleks kasvataja meile teda selleks otstarbeks müünudki, sest ta uuris enne meie kavatsuste kohta) ja nii on paaril korral juhtunud, et ta magab maha kauguses keksivad jänesepojad ega pane undama, kui metsateel väga lähedalt näiteks põdravasikast mööda sõidame. Õpetamata, kuid jahiinstinktiga koer võib tuua rohkem kahju kui kasu, seal hulgas ka oma elu ohtu seada.

Kuid see hiire tabamine käis küll puhtalt vaistu pealt ja nii kiiresti, et me ei jõudnud õieti päidki pöörata. Tõeline eriüksus! Aga nüüd ma vähemalt tean, et mul on ustav sõber, kes sellisteks absurdseteks olukordadeks alati valmis on.

Hispaanias elades oli meil Eduardo - tõu poolest ratonero bodeguero andaluz, kes aretatigi spetsiaalselt veinikeldritest rottide püüdmiseks. Kahjuks või pigem minu õnneks ta meie ühise elu jooksul ühegi roti otsa ei komistanud.

Ent nüüd on meil ratonero bosquetero estonio - eesti metsrottide nottija, kui väga otse ja viletsalt tõlkida. Hoidke eemale, närilised!

Jaga
Kommentaarid