„Pontu oli oma viimastel hetkedel hoitud ja armastatud ning käpake Kristi peos,“ tõdes Eestimaa loomakaitse liit. Paraku oli aspergilloos hävitanud enamiku koera luukoest ning enamiku ka aju kaitsvast luust. Ka silmakoobas oli taandunud ning üks silmake luu hävinemise tõttu sügaval koopas. Tema keha ei omastanud vaatamata sonditoitmisele enam toitaineid.

Valud suurenesid ning silma ja nina puhastamisel hakkasid need veritsema. Veresooned olid muutunud lihtsalt nii hapraks, et ei saanud enam puhastadagi.
“Pidasime nõu mitmete arstide ja kliinikutega, seal hulgas ka väljaspool Eesti maaülikooli loomakliinikut. Koos istuti konsiiliumiga mitu korda ning tuli teha otsus, et Pontu aitamisel on inimvõimete piir ees,“ tunnistas liit ühismeedias, lisades, et seenevastane ravim võinuks sattuda tema kesknärvisüsteemi ja looma nagunii tapnud.

Pontul ei olnud enam hea olla, tema elulised näitajad hakkasid langema.
Lisaks näo- ja peapiirkonna probleemile oli tal tagakehas äge osteoartriit ja spondüloos, kannatas põrgulikku närvivalu ega hakanud ise sööma.

Pontule lasti teha kõik võimalikud uuringud, kuid haigus oli arenenud liiga kaugele.
“Kõige hullem on see, et omanikud lasid sel kõigel juhtuda. Kui koer oleks viidud õigel ajal arstile, oleks saanud sama raviviisiga ta terveks ravida. Pontu suri ainult ja ainult omanike süü läbi,“ toonitasid loomakaitsjad.

Pontu viimane kodu saab olema Tartumaal Eestimaa loomakaitse liidu koertekeskuse maadel. Koertekeskus saab Pontu auks ka tema nime ning tema auks istutatakse tamm, mis sümboliseerib jõudu, mida loomakaitsjad soovivad kõigile kannatavatele loomadele seniks, kuni nendeni jõutakse.

Liit tänab kõiki, kes Pontu raviks annetasid, ja kõiki, kes neile helistasid ja kirjutasid ning koerale kaasa tundsid, samuti loomakliiniku personali, sest ka nende jaoks pole sellised juhtumid kunagi kerged.

Eile alustati Pontu piinajate Ott ja Reet Teearu suhtes kriminaalmenetlust looma piinamise kohta julmal viisil KarS § 264 lg 1 p 3 tunnustel.