Kassidega on niikuinii pahasti, nende vabal põlil on sisuliselt lõpp, sest iga veidikese aja tagant tuleb mul kirjutada lugusid sellest, kuidas mõnd vabakäigu-kassi on õhupüssist tulistatud või on ta auto alla jäänud. Kommentaariumis valitseb sageli meeleolu: mis nad siis tulevad meie õuele! Valida on traksid või täiesti tubane elu.

Omal kombel arusaadav - kes ikka tahaks kiisut oma peenrasse pissile? Jooksuaja paaniline kräunumine akna all võib samuti närvid ära süüa. Pealegi on kastreerimata/steriliseerimata loomad potentsiaalseteks tuhandete soovimatute kassipoegade vanemateks.

Samas, Tenerifel elades möödusin tööle minnes iga päev pargist, kuhu head inimesed kodututele kassidele krõbinaid viisid (ja loomulikult paljunesid need kiisud ka ohjeldamatult - nagu neile kohane). Ei märganud, et keegi neid telliskiviga maha oleks löönud nagu hiljuti Kiviõlis.

Koera linnakeskkonnas lahtiselt jooksma ju ilmselgelt ei lase. Pigem hoiad võimalikult lühikese rihma otsas, et ta kogemata autoteele ei töllerdaks (Ilse ei oska näiteks üldse autot karta, ta on harjunud sellega sõitma), ei segaks lugematuid rulluisutajaid, jooksjaid, jalgrattureid, tõuksitajaid...

Aga kusagil - nagu lauldakse mu lemmikfilmis „West Side Story“: somewhere, some day - peaks ju olema ka see koht, kus koer saab oma isu täis joosta ilma, et ta kellelegi jalgu jääks? Me otsime neid, aga sellega läheb üha keerulisemaks.

Juba eelmiste koertega, kes paraku oskasid käituda nagu parajad pärdikud (Cassandral, kes elab nüüd mu poja juures, on siiani säilinud suurepärane vedrustus, millega ka täiskasvanud inimesele lõua alla hüpata) tekkis probleem, mille puhul mul tuli teha midagi peaaegu ületamatut: ennast kehtestada.

Nimelt olime end sisse seadnud ühele RMK puhkealale, telk püsti ja puha, kui saabus kaks autotäit väikeste lastega ja küsimusega, kas me võime teie kõrvale ööbima jääda? Konflikt oli lisaks sellele, et koerad hüppama ja lapse neid käppima kipuvad, juba eos sisse programmeeritud. Ei usu mina, et need linnupojakesed magavad ka puhkepäevadel hommikuti kauem kui kella 8-ni ega hakka siis lustakalt ringi kappama ja kilkama. Või ka jonnima, nagu viimasel ajal laste puhul heaks tavaks on saanud. (Kõlab lastevihkajalikult, aga ärge võtke seda nii: mul on endal ka kolm, lihtsalt kaasaegsete vanemate uusignorantsus oma päikesekiirte tegemiste suhtes on miski, mida on raske taluda).

See ühiselu poleks meil ikka kuidagi edenenud, seega ütlesin, et olge kenad, siin lähedal on mitu telkimiskohta veel, äkki saate hoopis need valida? Õnneks lahenes see situatsioon probleemideta. Koerad said joosta ja lapsed loodetavasti samuti.

Paraku on meil ka Ilsega reisides ikka tekkinud sarnaseid olukordi. Saad oma kraami maha laotud, telgigi püsti... ja siis tuleb keegi kena inimene (seda kenadust eos ei hooma, võimalik, et tegu on hoopis kambaga, kelle tavad näevad ette hommikul kella viieni tümaka kuulamist) ning pargib end su külje alla. Kohe tihedalt ikka, nii et sa ei pääse ka viisakast või vähem viisakast vestlusest ühise grilli käigus.

Ei mingeid lahtisi koeri!

Mida teeb koer, kes on just territooriumi läbi nuusutanud ja hakanud seda ajutiselt omaks pidama? Loomulikult ta haugub kõigi tulijate peale ja siis ma olengi sunnitud ütlema need klassikalised koeraomaniku sõnad, mida keegi kunagi ei usu: ärge kartke, ta ei tee midagi!

Ei teegi, Ilses puudub igasugune agressiivsus - temalt võib ka söögikausi vabalt nina alt ära võtta, aga see ei tähenda, et talle tingimata juhuslik seltskond meeldiks. Ta tahab siis lihtsalt lahkuda, peitu minna. Eriti veel siis, kui heatahtlikult tutiplutitama kukutakse.

Tõtt öelda ei lähe ka mina metsa uusi sõpru otsima, ikka vastupidi - loodust vaatama ja kuulama. Rahu leidma. Ja ometi leidub alati neid, kellel on sootuks vastupidine soov: suvi, ajee, tšill ja grill, teeks midagi vä?! Vaatamata sellele, et kohti enese sisse seadmiseks ümberringi justkui jaguks. Nii palju siis eestlase introvertsusest!

Viimasel korral otsustasime täiesti inimtühja platsikese kasuks keset metsa - sinna ei osanud tulla keegi peale sääskede, kägude, öösorri ja ühe põdra. Ainuke mure oli silm peal hoida, et taks kellegi pesitsusrahu ei rikuks, aga sellega saime hakkama. Unistan sellest, et ka meie pesitsurahu keegi ei rikuks. Tundub, et keset eimiskit pesitsemine ongi ainus võimalus, et keegi ei minestaks: teil on koer lahti, issand!

Selle jutuga, et osta omale aed, kus koer joosta saab, palun mitte tulla. Spetsialistid kinnitavad, et aias elavad koerad ei saa kunagi oma kohustuslikke samme täis. Peamiselt nad ju lesivad ja valvavad.

There's a place for us
Somewhere a place for us
Peace and quiet and open air
Wait for us somewhere

(West Side Story)

Jaga
Kommentaarid