Värske koeraomanik: kaherattalised teevad neljajalgsetele liiga nii linnaruumis kui metsarajal

Koertel ei ole ruumi isegi viisakaks jalutuskäiguks, ilma et neid ohustaksid selja tagant sisse sõitvad jalgratturid, kirjutab fotograaf ja hiljuti koerajalutaja karjääri alustanud Andres Putting.

Järgneb ebapopulaarne kiunumine. Olge hoiatatud.

Meil on nüüd koer. Pereliige. Meie väike pereliige alles avastab maailma - maailma, kus on ruumi liiklemiseks kõigile, kes teistega viisakaks jäädes arvestavad. Teistega arvestamine aga on omadus, mis tundub, et on asendumas tuimalt oma õiguste eest võitlemisega. Seda nii liikluses kui ka inimkäitumises.

Aga tuleme tagasi koera ja jala käimise juurde.

Sarnaselt paljudele uutele loomaomanike kohustustele käime palju jalutamas ja see jalutamine, koos uue pereliikmega, avab täiesti uusi horisonte ja arusaamu.

Märkasime, et ntks Tallinnas on päris mitmes kohas koertega jalutamine lausa liiklusmärkidega reguleeritud, ehk teisisõnu keelatud.

Üks selline koht on Pirita tee äärde jääva metsatukk, kus kena asfalteeritud rada mereääres lookleb. Kellele see rada siis on? Tuleb välja, et kitsal rajal kimavad elektritõuksid ja pingul dressides jalgratturid, kes samas jalutavatest jalakäijatest, kulm kortsus, vuhinal mööda lendavad. Vaja ju rattamaratoniks valmistuda! Neid valmistujaid võib näha tavaliikluses kõrvuti maanteedel kilomeetreid võtmas, nüüd siis ka metsaradadel vuhisemas.

Samas on just jalgratturitel jalakäijatega võrreldes tunduvalt rohkem võimalusi oma rattaga liigelda kui jalakäijal. Vaatleme seda Pirita ala veidi.

Rattur võib sõita autoteel, hoides korralikult tee äärde, talle on rajatud rada samasse kõrvale ja lisaks siis nüüd ka metsaalune on rattainimesele valla. Valgustatud ja puha.

Jalakäija aga vaadaku, kus ja kuidas hakkama saab. Samal metsaalusel rajal jalutavad noored emad oma titevankritega, samas õpivad mõned jõnglased käima, mõni õpib ka rattaga tasakesi veerema ja täpselt samas kohas lendavad elektritõuksid ja rattamaratonideks valmistujad ja muidugi lõppude lõpuks jalutavad mõned ka oma koeri.

Märkasin, et on nii viisakaid, kes teistega arvestades suudavad liigelda ja on ka muidugi neid, kes oma tuima õigust taga ajades üritavad mingit „hüppa-eest-või-sõidan-sustläbi“ mängu mängivad. Miks siis surutakse need jalakäijad aina kaugemale ära ja need, kes liiklevad kas ratastel või talvel suuskadel, on kuidagi eelisseisundis? Neile rajatakse punaseks võõbatud rattateid, hooldatud suusaradu, aga ülejäänud käigu seal, kus pole rada, „hüppa mättal, jaluta rabas“, kõlab soovitus.

Kas see on sellest, et saada omale järgmistel valimistel rohkem ratturite hääli? Muide, ka jalakäijatel on hääleõigus, aga miskipärast ei kuule me nende eest seismist, ikka ja ainult taotakse trummi: vähem autosid, rohkem rattureid.

Mul ei ole mitte midagi selle vastu, et autoga vähem liigelda, aga selle vastu on mul küll, kui ma vihase ratturi eest ära mättale kargama pean, kui ta ootamatult seljatagant mööda lennata üritab, sest tal on väga vaja kiirelt lennata.

Meie koer on rihma otsas, me korjame tema tekitatud sodi alati kaasa ja usume, et iga korralik koeraomanik teeb sama. Ma usun, et mahume kõik ära liiklema, sest ruumi justkui oleks, peamine on aga teineteisega arvestamine.

Tegin väikese eksperimendi ja kirjutasin sama ka oma sotsmeediakanalis ja sain seinast-seina vastuseid: mine jaluta metsas, mis sa ronid sinna mere äärde jalutama, ratturid ei arvesta teistega. ratturid on ülbed, jalakäijad on pahad jne.

Ainus soov on mul küll, elektritõuksid ja treenigvelomehed-naised võiks küll Pirita metsarajalt eemale hoida.

Kui sulle lendab otsa 30 kilomeetrit tunnis kihutav kaherattaline, siis füüsiliselt saavad küll haiget mõlemad osalejad, aga mürki võib võtta selle peale, et rohkem kannatab jalakäija, rääkimata neljajalgsest pereliikmest. Haiget ei taha tegelikult ju keegi saada.