Kaks juhuslikult leitud pääsukest muutsid elu: Sandrast sai metsloomade abistaja

Juuli keskel leidsid Sandra Kukk ja tema elukaaslane akna alt linnupoja, keda esmalt surnuks pidasid. Läks aga hoopis nii, et Sandra turgutas elule nii selle pääsukese kui veel teisegi. Nüüd kavatseb ta osa oma ajast edaspidigi pühendada metsloomadele ja -lindudele.

„11. juuli õhtupoolikul tulime koos elukaaslasega koju ning maja ees köögiakna all tänavakividel lebas pealtnäha liikumatu linnupoeg, arvasime esialgu, et elutu. Lähemal vaatlemisel selgus siiski, et aeg-ajalt ta avas üht silma ning oli ka näha, et hingeldas tugevasti,“ jutustab Sandra. „Teades kui palju on ümbruskonnas vabakäigu kasse palusin ma mehel toast pappkarp tuua ja viisime linnukese terrassile, et mõelda, mis temaga nüüd edasi teha.“

Tuppa Sandra teda viia ei julgenud, kuna toas on temalgi kaks kassi. Eelnevat kogemust lindudega ei olnud ei tal ega elukaaslasel. „Sel hetkel ei olnud meil kummalgi isegi aimu, mis linnuga võiks tegemist olla, sest lebas vaeseke täiesti kõhuli, nokk vastu pappkarbi põhja.“

Lootusrikkalt tegi naine esimesed pidid ning postitas need töökaaslaste messengeri gruppi, lootuses teada Saada, kes salapärane abivajaja on. Üsna pea saabus vastus teadjamatelt, et tegemist on kas piiritaja või noorukese suitsupääsukesega.

„Kiire googeldamine - ja algaja silmaga tundus, et tõepoolest on tegu piiritajaga. Seejärel võtsingi ühendust Eesti Metslooma Ühinguga, kes minu väite aga ümber lükkas, tegemist oli hoopis meie rahvuslinnu, suitsupääsukesega. Sain Metslooma Ühingult kiired juhised, et lind vajab turgutamiseks kindlasti noka peale mõned tilgad mee ja vee segu,“ kirjeldab naine.

Ta toonitab, et kindlasti ei tohi linnule manustada meevett noka sisse, sest niimoodi jõuab see kopsu ning lind võib uppuda. Mõne tunni jooksul pääsulind juba toibus veidi ning suutis ilusti jalgadele toetada. Lisaks öeldi, et suure tõenäosusega on ta juba järgmisel päeval võimeline uuesti lendu tõusma.

Mida hoolitsejad aga sel hetkel ei teadnud, oli see, et pääsukese tiib oli päris korralikult viga saanud ja tegelikkuses võttis see nädalaid tiivaharjutusi ning ravimi manustamist, enne kui ta oma vasakut tiiba kasutama suutis hakata.

„Vahepeal toodi mulle ka teine abivajaja, räästapääsuke, kes oli päästetud kassi hambust. Kuna suitsupääsuke väga lennuharjutustest huvitatud ei olnud, siis lootsin, et sõbrakese lähedus mõjub talle ehk motiveerivalt. Räästapääsuke oli algul kohe eriti õnnetu olemisega ning väidetavalt pidid ainult viiel protsendil kordadest kassi käest päästetud lindudest saama teise võimaluse elule,“ tunnistab Sandra.

Uue hoolealuse puhul oli tal algusest peale väga halb sisetunne ning igal hommikul käis ta hirmuga vaatamas, kas linnuke on ikka öö vastu pidanud. Tema seisukord hakkas paranema umbes viiendal päeval, kui antibiootikumikuur oli poole peal ning sealt maalt läks kõik ainult ülesmäge.

„Järsku hakkasid mõlemad üha paremini lendama ja sain aru, et meie kooskasvamisel on üsna pea lõpp,“ nendib ta. „Kõik need 18 päeva olid üks suur õppimine ja arenemine, nii mulle kui ka lindudele. Eesti Metsloomaühing ja teised vabatahtlikud olid mulle meeletult suureks toeks läbi selle teekonna. Alustades sellest, kuidas ja kus linde tubases keskkonnas üldse hoida, millega ja kui tihti neid toita, kuidas manustada ravimeid, kuidas avada linnu nokka, kui ta keeldub inimese käest sööki võtmast ja nii edasi.“

Lisandusid tiivaharjutused, mida tuli suitsupääsule teha mitmeid kordi päevas. „Keeruline kindlasti ei olnud, aga omajagu pühendumist vajab see küll.,“ ütleb Sandra.

Kõige raskem oli tema jaoks lindude toidulaud. Looduses toituvad pääsukesed lendputukatest ning ka kodustes tingimustes peaks nende toitumine olema võimalikult ligilähedane, et nad kõik vajalikud vitamiinid toidust kätte saaks ja edukalt paraneda saaks. „Rõõmu oli nii palju! Linnukeste väikeseid ja suuri edusamme jälgides oli selline tunne, nagu nähes oma tütart esimesi samme tehes,“ jääb ta rõõmsameelseks.

Vaba looduse elanikega tuleb paratamatult varem või hiljem hüvasti jätta, sest nad ei ole loodud tubaste tingimuste jaoks. „Ausalt öeldes ma väga ei kurvastanud, sest ma teadsin, et nii on neile kõige parem. Ükski metsik lind ega loom ei ole loodud puurilinnuks ega -loomaks, seega see lahti laskmine oli loomulik,“ räägib naine. „Eelkõige valdas mind rõõm, et mõlemad tervenesid ja said lennata tagasi oma liigikaaslaste juurde, kuhu nad kuuluvad. Eks väike igatsus ikka on ja tahaks teada, kus nad on ning kas nendega on ikka kõik hästi, aga ma arvan, et see on loomulik.“

Pärast seda kogemust on Sandra süda jäädavalt lindudele ära antud. „Kui ma lähiajal reisile ei oleks minemas, siis oleks mul ilmselt juba uued abivajajad linnud siin kosumas,“ naerab ta. „Edaspidi aitan suurima heameelega. Milliseid, ma ei tea. Eesti Metslooma Ühingu vabatahtlike abil tean ma nüüdseks pääsukeste hingeelust pea kõike, seega ilmselt ei ole miski võimatu. Tuleb see, kellel mind parasjagu kõige rohkem vaja on.“

Kuigi Sandra teekond vabatahtlikuna küll alles algas, soovitab ta seda ka teistele. „Ei ole paremat tunnet, kui aidata neid, kes ise on liiga nõrgad, et end aidata. Ma olen aastaid tundnud, et sooviks panustada organisatsioonidesse, kes tegelevad abivajavate kasside ning koertega, kuid see on olnud raskendatud, kuna mul on omal kodus kassid ja hoiukodu ma neile pakkuda ei saaks. Nüüd aga tundubki, et õige organisatsioon jõudis ise minu ukselävele ning kindlasti püüan nende töösse panustada nii palju, kui jaksu on,“ kinnitab ta.