Mille eest loomaõiguslased tegelikult seisavad ja miks neid radikaalideks peetakse? Nelja võitleja selgitused

Loomaõigus tegeleb kaudselt ka inimõigustega. Meie tegevus on viinud meid eetilise ja ökoloogilise katastroofini, mis väljendub kliimamuutustes, liikide väljasuremises, inimkonda ohustavates viirustes ja rahvastiku tervisekriisis. Kõik see vajab radikaalseid ümberkorraldusi, leiavad loomaõiguslased, kes peavad sellel teemal debati maha ka tänavusel Arvamusfestivalil. Siin on nelja loomaõiguslase seisukohad selle kohta, mida võidab maailm muutustest.

Saara Mildeberg, etnoloog ja loomaõiguslane:

Sõna radikaalne pärineb ladinakeelsest sõnast radix, mis tähendab juurt. Omadussõnana hakati seda kasutama 14. sajandil ja seda sõna otseses mõttes, tähistades botaanikas kõike juurtega seonduvat. Figuratiivne poliitiline tähendus lisandus 18. sajandi lõpu Inglismaal, kus radikaalsete reformide all hakati silmas pidama fundamentaalseid, revolutsioonilisi muutusi.

Radikaalsest sai metafoor, millega viidati juuretasandil kehtivatele ideedele, ning selles tähenduses kasutatakse seda ka tänapäeval. Kas radikaalsus — ekstreemsus, äärmuslikkus, põhimõttekindlus, fundamentaalsus, oma tõekspidamistele, „juurtele“ truu püsimine — on hea või halb, oleneb, kust poolt vaadata.

Praktikas esineb „radikaalne“ siiski tihti sildina, millega tähistatakse ja teisestatakse endast erinevat. Selle kaudu luuakse nähtamatu barjäär enda ja teise vahel: mina olen tavaline (normaalne) ja sina äärmuslik (radikaalne). Seega ütleb radikaalne polariseerimisvahendina vahel rohkem ütleja enda kui selle kohta, kellest räägitakse.

Etümoloogiast ja teooriast siin ja praegu esitatud konkreetse näite juurde pöördudes — kas loomaõiguslus on tegelikult radikaalne? — saab seega vastata, et kõik on suhteline. Olen märganud, et paljusid (loomaõigus)aktiviste kummitab tunne, et nad ei tee piisavalt: just kui oleks seni, kuni eesmärk ei ole saavutatud, töö tegemata.

Kui andunud lihagurmaanile tunduvad veganid radikaalsed, siis täistaimetoitlane võib sama lõhet — olgu see põlgus, võõristus, imetlus — tunda end demonstratsioonidel marssiva, farmiloomi puuridest vabastava, loenguid ja seminare pidava või muud moodi loomade vabastamisele pühendunud isikuga võrreldes. Samas on selge, et loomaõigusluse (ja selle vastaste) praktikad on erinevad, sest seda on ka nende sihtgrupid ja mõju.

Kõige eelpoolmainitu juures on oluline, et radikaalsus võib olla nii liberaalne (äärmuslikke muutusi) kui konservatiivne (äärmuslikku traditsioonilisust) pooldav. Iva ei ole loomaõigusluse sildistamises, vaid laiemas küsimuses: kui palju radikaalsust saame me endale lubada? Mis saab siis, kui me midagi ei muuda? Mis saab siis, kui viime läbi põhjalikud muutused? Kriiside ajastul on vastus ilmselge: me peame inimkonnana oma senise tegevuse kriitiliselt ümber mõtestama.

Kontseptuaalne mõtlemine, mälestuste ja tulevikuvisioonide kaudu ajas edasi-tagasi liikumine on üks inimese trumpidest, kaart, mida mängime end teiste loomadega võrreldes tihti välja.

Lühinägeliku mõtteviisi asemel laiema pildi nägemine on oskus, mis peab lisaks ajadimensioonile laieneda ka empaatia näol. Teiste tunnetega suhestumine, isegi siis, kui see on pelgalt oma tunnete peegeldus, on inimese supervõime. Endale inimesena truuks jääda saame vaid läbi inimlikkuse — teistega arvestades. Loomaõiguslus on radikaalne ainult nende jaoks, kellel see võime puudub.“

Helen Kamenjuk, loomaõiguslane: „Lõuna-Portugali linnas nimega Lagos on põhitegevuseks turism ja heade mälestuste tootmine. Arusaadavalt ei taha keegi seetõttu liiga palju mõelda asjaolule, et tegemist on ühe Euroopa esimese orjaturu asukohaga, kus Aafrikast röövitud orjadega kaubeldi. Linnas on sellele ajajärgule pühendatud muuseum, kuid 3-eurose piletiraha asemel on ehk targem lähedalasuvast putkast tops veganjäätist osta.

Jah, Cincinnatis ja Liverpoolis asuvad vabadus- ja orjandusmuuseumid on lati mu jaoks liiga kõrgele seadnud, aga alguses ei valmistanud Lagosis pettumust mitte eksponaatide puudus, vaid tekstid, mis kannatusi justkui möödaminnes poole sõnaga mainisid, kõrvuti suurte maadeavastuste ja selgitustega, et tänu orjakaubandusele toimusid muutused linnadisainis, aset leidis sadamarajatiste renoveerimine, uute hoonete ehitus ja kaitserajatiste suurendamine. Külastaja saab lugeda, et orjade abil arenes terve Ameerika ühiskond.

Kahtlemata olid need muutused radikaalsed ja paljud neist positiivsete arengute nimekirjas hoolimata sellest, et orjandus mitte kunagi aset leida ei oleks tohtinud.

Ka orjanduse kaotamine oli tolleaegses ühiskonnas radikaalne muutus, mille pärast Ameerikas kodusõda peeti.

Mis mind aga mõtlema pani, on meie võime fakti konstateerida ja edasi liikuda. Me tegime varem kohutavaid asju, aga nüüd me teame paremini. Me mälestame juhtunut muuseumides ja läbi kultuuri, kuid võitleme selle eest, et seda enam kunagi ei juhtuks. Haridus ja faktid on meie relvad.

Sõna „radikaalne“ ei ole negatiivne. See tähendab põhjalikke ümberkorraldusi ja uuendusi. Lisaks orjanduse keelustamisele, olid ideed ja kontseptsioonid nagu inimõigused, naisõiguslus, sotsiaalkindlustus, tööõigus jne kõik kunagi radikaalsed.

Tänu loomade ekspluateerimisele oleme me saavutanud väga palju. Nüüd aga pole meil enam vaja hobuseid, kes veristes rakmetes kõigis ilmaoludes logistiliste ülesannetega tegelesid. Teadus ja tehnoloogia on arenenud punkti, kus meil pole enda toitmiseks ja katmiseks vaja aretada ja pidada loomi nende elutahte ja loomupärasusega vastuolus, et nad siis suletud tapamajades nülgida.

Meie tegevus on viinud meid eetilise ja ökoloogilise katastroofini, mis väljendub kliimamuutustes, liikide väljasuremises, inimkonda ohustavates viirustes ja rahvastiku tervisekriisis.

Kiiremas korras vaja minevad muutused pole midagi muud kui loogilised ja nende akuutsus tähendab, et nad peavad olema radikaalsed.

Tasub aga meeles pidada, et tegemist pole selle radikaalsusega, mille eest hoiatab meid liha-, piima- ja munatööstus, vaid radikaalsusega, mis astub selliste hiiglaste jalajälgedes nagu orjastamise keelustamine, tsiviilõigused ja keskkonnakaitse.

Ma tahaks, et loomaõiguslus ei peaks olema radikaalne, sest see tähendaks, et kõik on suures plaanis hästi ja meil on vaja vaid nipet-näpet korrektuure teha. Kahjuks aga asjalood nii ei ole. Meil on aeg oma tegusid tunnistada ja loomatööstus muuseumisse paigutada.“

Mari Frühling, loomaõiguslane, kunstitudeng, Eesti Vegan Seltsi liige: Mõtiskledes, mille eest loomaõiguslased tegelikult seisavad, siis mõistagi on teema keskmes loomade heaolu ja nende õigus elada kannatusteta elu. Seejuures ühiskonna seisukohalt oleks loomade väärkohtlemise ajalukku jätmisest ja nende tundevõimelisuse tunnistamisest kahtlemata võita ka kõigil teistel ühiskonnaliikmetel. Seega kas loomaõiguslus tegeleb kaudselt ka inimõigustega? Väidan, et just nii see on.

Kui võtta aluseks, et kogu ühiskonna väärtushinnangud tuginevad sellele kuidas koheldakse oma kõige haavatavamaid liikmeid, ilmnevadki seosed ülal väidetuga. Probleem seisneb aga selles, et kehtivad ühiskonnanormid isegi ei kaasa loomi oma tervikusse kui tundevõimelisi olendeid.

Üldistatult on loomad hoopis taastuva ressursi kategooriasse lahterdatud (seda teatavate mööndustega mõningatele liikidele). Kuigi teadlased enam ammu ei kahtle loomade võimes tunda näiteks valu, pole sellest piisanud, et inimkonna käitumisharjumused teadmistega kohanduksid.

On selge, et inimloom saab ülejäänud loomariigi üle domineerida, nii nagu tugevamad saavad alati nõrgemate üle domineerida, kuid kas ainuüksi võimalikkuse olemasolu eeldab selle kasutamist kui see pole vajalik ega eetiline? Kui inimest eristab teistest loomadest ennekõike võime ratsionaalselt mõelda, kas pole siis mitte meie kohus kasutada seda privileegi loomaks ühiskonda, mis ei põhjusta välditavaid kannatusi?

On selge, et ühiskond on sügavas empaatia näljas, sest kaastunnet napib ka nõrgemate inimgruppide suunal. Hingehaavades inimesed otsivad sageli lohutust loomadelt, sest sarnast kohalolu ja armastavat tähelepanu, nagu pakub loomade seltskond, on kohati vaat et riskantne eeldada teiselt inimeselt, nii jõuangi tagasi mõtiskluse alguses mainitud argumendini, et loomaõiguslased tegelevad kaudselt ka inimõigustega, sest empaatia loomade vastu, võimaldab arendada ka empaatiat inimeste vastu. Ja siinkohal ei käi jutt kõigi loomade (või inimeste) võrdselt armastamisest, vaid tõesti ainult empaatiast, mis tunnistab nende õigust elule ja puutumatusele.

Antud juhul saab empaatiat liigitada emotsionaalseks ja ratsionaalseks. Emotsionaalne empaatia on see mida tunneme nende loomade ja inimeste vastu keda isiklikult tunneme ehk pereliikmed ja sõbrad. Seevastu võõraste puhul saame rakendada ratsionaalset empaatiat, mis ilmneb teadmiste mitte tunnete põhjal. Teisisõnu, me ei pea tundma isiklikult kõiki farmiloomi, et nad vääriks meie kaastunnet, nii nagu me ei pea tundma isiklikult abivajajat kelle raviks teeme annetus vähiravifondile. Usun, et ratsionaalne empaatia on emotsionaalse intelligentsuse oluline komponent, sest võimaldab suhtuda lugupidavalt kõigesse ja kõigisse meid ümbritsevasse.

On arusaadav, et me ei saa alati kõiki abivajajaid aidata, aga vähim mida kõik kindlasti teha saavad, on vältida abitutele kannatuste tekitamist. Usun, et see lihtne tõdemus ongi loomaõiguslaste esmane sõnum. Kes suudab, see aitab, kes ei suuda aidata, see vähemalt ei kahjusta. Sama kehtib ju iga sotsiaalse õigluse liikumise puhul. Nii nagu inimõiguslased töötavad selle nimel, et ohjeldada vägivalda inimeste suunal, soovivad loomakaitsjad kaitsta loomi inimeste eest.“

Joanna Raudhein, fotograaf ja loomaõiguslane: „Olles olnud vegan ja loomaõiguslane kümmekond aastat, on veganlus suur osa minu identiteedist, sest see esindab minu seisukohta loomade kohtlemise osas. Samas ei ole see midagi, mille eest peaksin iseennast kuidagi kiitma. Elamine veganina on vähim, mida mina teha saan ja mida saab teha ühiskond tervikuna. Veganiks hakates ei loobu me mitte millestki, me lihtsalt lõpetame selle võtmise, mis pole kunagi meie oma olnudki.

Me ei saa olla läbinisti head inimesed ning aidata kõiki abivajajaid maailmas, kuid saame endast nõrgemate eest seista ja mitte kurjust rahastada. Saame näidata end ümbritsevatele inimestele, et vägivalda toetav elu ei ole normaalne ning on võimalik elada teisiti. Saame oma rahakotiga mitte toetada massilist loomade ekspluateerimist ja hukkamist. Saame elada nii, et teeme maailmale võimalikult vähe liiga. Me ei aita sellega ainult loomi, vaid loome iseendale, oma lastele ja lastelastele tuleviku.“

Kohtumiseni Arvamusfestivalil Paides 13.augustil kell 18 „Õigus või õiglus?“ alal.