Kui meel on must ja murelik, olemine nii üksildasevõitu – kas tuleks minna psühhiaatri või psühholoogi juurde? Aga ehk hoopis hakata mediteerima? Või võtta hoopis lemmikloom, muhe vähem või rohkem karvane tegelane, kes oma olekuga tuju paremaks teeb? Lemmikloomad on vahvad ja naljakad, nad ju teevad meele rõõmsaks – kassipildid sotsiaalmeedias ja koerafilmid kinodes on kindel hitt - seega miks mitte?

Tõepoolest, lemmikloomade kasulikkust vaimse tervisega seoses on palju uuritud. Eks sellest tingitult on maailmas ja Eestiski üha rohkem nii teraapiakoeri ja hobuteraapiat. Kasu vaimsele tervisele algab juba füüsilisest tervisest. Kui majas on koer, siis liigutakse rohkem ja regulaarselt. Müratakse, joostakse, matkatakse ka - vaba aja veetmise viiside üle aru pidades on värskes õhus ja koos lemmikuga ette võetavad tegemised loomasõprade nimekirjades päris ees.

Lemmikloomade olemasolu on seotud ka madalama vererõhuga, ütlevad aastakümnetepikkused uuringud. Patsutamine, paitamine, sügamine, mängimine – kõik need tegevused aitavad ka üleüldse stressi vähendada – juba viis minutit sõbraliku elukaga suhtlemist vähendab stressihormooni kortisooli taset sügaja organismis.

Ühes uuringus paluti stressis täiskasvanuid, et nad nunnutaks küülikut, kilpkonna ja mängulooma. Mänguasja puudutamisel polnud stressile mingit mõju, aga juba kilpkonnast oli rahulikumaks muutumisel kasu. Veelgi huvitavam – mõju oli olemas ka siis, kui silitaja end loomasõbraks ei pidanudki.

On ka leitud, et koerad tajuvad omaniku stressi lausa üle 90% täpsusega (sest stressis inimese hingeõhk, higi jne on koerale tohutu infoallikas). See, et lemmikud üldse oskavad „lugeda“ inimese kehakeelt ja hääletooni ja sellele reageerida, annabki meile põhjuse rääkida soojalt sellest, kuidas õige sõbraga pole sõnu vajagi.

Lemmikloomadega tegelemine on vaimsele tervisele hea, sest juba tegelemine ise annab päevadele tähenduse. Keegi vajab mind, keegi jääks minuta hätta, lihtsalt on vaja anda loomale süüa, vahetada liiva või jalutama minna...väiksed ja väga praktilised aga absoluutselt vajalikud asjad, millest vahel piisab, et hommikul elu mõtte üle liiga pikalt voodisse mõtisklema ei jääks.

Kohustuslik rutiin, mida loom vajab, on vahel väga abiks neile, kes vajavad tegutsemiseks just välist signaali, et midagi on tingimata tarvis teha. Kui muremõtteis inimesel on tunne, et ta ei saa millegagi hakkama, siis vahel hakkab parem juba sellest, kui tuletada meelde: koeraga jalutasid? Hunnikud korjasid naabri värava eest ju ka üles? oled olnud kodu päeva hooles, et joogikausis oleks ikka värske vesi ja hommikul panid toidukausi ka täis?

Lemmikloom annab ka tunde, et ometi on olemas keegi, kes ei mõista hukka, ei kritiseeri – hoolimata sellest, kas tööl jäi aruanne esitamata või ütlesid ülemusele ebameeldivat tõtt näkku. Ta ootab ikka, liputab tervituseks saba või lööb nurru või tunneb su lihtsalt ära ja tuleb natuke lähemale – kes kuidas. Sa võid temaga rääkida, aga ei pruugi – ta ei pahanda ka vaikuse ja mitte täpselt õigelt valitud sõnade peale (selles seisneb ka nn lugemiskoerte fenomen: lugema õppiv laps vajab rahulikku ja sõbralikku olendit enda kõrvale, aga innukas-närvilised vanemad kipuvad õpetama ja vahel lausa pahandama).

Lemmikloom pakub ka ohtralt võimalusi argimured kõrvale visata – olgu siis temaga mürades, tema – meie meelest- naljaka käitumise üle naerdes või lihtsalt ta tegemisi jälgides. Aga suur kasu on sellestki, kui kogeme seda, kuidas teine olend elabki just selles hetkes. Ta ei muretse eilse päeva ebaõnnestumiste pärast ega selle pärast, mis juhtub ülehomme, ta lihtsalt on. Ja paneb sedasi meidki meelde tuletama, et vaimse tervise jaoks üks olulisi oskusi ongi just see: hetkes olemine, hetkele keskendumine.

Vaimse tervise muredega käib tihti kaasas ka see, et suhtlemine teiste inimestega tekitab ebakindlust. Millest kellegagi rääkida, kuidas üldse juttu alustada ja kellega – aga kui saame teada, et teisel inimesel on samuti kodus mingi elukas on kohe jututeema võtta. Üks räägib oma iguaanist, teine buldogist.

Kassiinimestel on oma jutud ja kui kaks koeraomanikku lemmikuid jalutades või koerakoolitusel kokku satuvad, leidub jututeemat ka alati (eeldusel muidugi, et nii koer kui peremees on teisi arvestavad). Aga suhtlemisvõimalusi ei teki ainult teiste loomaomanikega. Koera pissitava või rongis transpordikastis oleva lemmikuga reisiva tegelasega hakkavad paljud inimesed vestlema ka niisama – olgu siis omaenda kunagist lemmikloomakogemust meenutades või uudse looma vastu niisama huvi tundes.

Ent ometi ei tähenda kõik eelöeldu, et vaimse tervisega rohkem või vähem kimpus inimene peaks kohe tormama endale lemmikut võtma. Enne seda tuleks meelde tuletada, et ükski lemmikloom pole asi – ta on elusolend, kelle koju toomisega kaasneb vastutus ja kohustus. Jah, see tähendab ka küsimust, et kui mina loodan saada lemmikult nii palju, siis mida ma ise ja vastu pakun? Kas minu vajadused sobivad ka lemmiku omadega?

Esmalt tuleks läbi mõelda lemmiklooma omamisega seotud praktilised momendid. Elukas vajab kvaliteetset toitu – ilma selleta ei saa kuidagi. Mõnele loomale on vaja puuri, teisele kaelarihma, ka nendeta ei saa. Selleks kõigeks on vaja raha. Olenevalt elukast tähendab tema sõbraks võtmine seda, et vahel kuni viisteist-kakskümmend aastat peab kogu aeg valmis olema ka erakorralisteks veterinaarikuludeks.

Vaktsineerimine ja puugirohi on üks asi, aga igal hetkel võib elukas tegelikult muutuda loiuks või keelduda söögist – ja kui asi kiirelt ei parane, on looma suhtes julm, kui lükkame veterinaarivisiiti edasi argumendiga, et palk tuleb mul alles kolme nädala pärast. Ja mida teha siis, kui arst ütleb, et looma elu päästab vaid kiire aga paraku kulukas operatsioon?

Läbi tuleks mõelda ka see, kas minu eluviis ja tegelikult ka vaimse tervise seisund võimaldavad looma eest hoolitseda nii, nagu ta seda vajab. Loomal on vaja ennustatavat, rahulikku, stabiilset elukeskkonda – muidu on stressis tema ja selle tulemusel ta kas ei ela väga kaua või hakkab käituma väga problemaatiliselt. Kui omaniku terviseseisund on nii kehv, et mõnel päeval tõesti voodist üles ei saa või tuleb lausa haiglas olla – kes hoolitseb lemmiku eest siis?

Kui oled harjunud palju reisima, ette võtma impulsiivseid külaskäike, siis lemmikloomaomanikuna pead sellised asjad hoopis uut moodi läbi mõtlema. Kuhu saad looma kaasa võtta ja kuhu pole ta üldse oodatud? Kas hea tuttava peale peaks solvuma, kui ta ütleb, et tal on allergia ja ta sulle külla ei tule ega sinu kassi või koera enda juures ka näha ei taha?

Kui palju ruumi ja aega sul on, kui aktiivne sa oled, kuivõrd oled tegelikult ka valmis just sellist liiki loomaga suhtlema – tulevase omaniku eneseanalüüs peaks olema põhjalik. Lemmikloom peaks sobima su isiksuse ja eluga. Väiksed karvased loomalapsed tunduvad ütlemata armsad ja varjupaigast looma võtmine üllas tegevus, aga nii ühed kui teised eeldavad alguses omanikult väga suurt tähelepanu ja teadlikku oma käitumise juhtimist, et neist saaks hästi sotsialiseeritud ja mõnusad kaaslased.

Kui loodad lemmikloomalt tingimusteta armastust ja aktsepteerimist, siis ega või juhtuda, et sa ei oska temaga olla, piire kehtestada, rahu säilitada – ja hakkad looma stressist kantud domineerimist pidamagi suureks armastuseks? Kas looma plaanides on sisimas valmisolek ka selleks, et vahepeal tunned tüdimust ja pahameelt – ja et see on okei? Ka kõige nunnuma karvapalli tuppa tehtud kakahunnikute, okse või näritud sokkide-juhtmete üle võib olla pahane ikka, aga sellega emotsiooniga osata rahulikult hakkama saada.

Kui sellistel hetkedel võtab alati võimust negatiivsete mõtete tulv - ma ei saa isegi küülikuga hakkama! Mu koer uriseb mu peale – ma ei kõlba isegi talle! appi, kui pealetükkiv võib see kutsikas ometi olla! – siis omaniku vaimne tervis sellest just ei edene. On ka leitud, et just krooniliste tõbedega lemmiklooma eest hoolitsemine võib (sarnaselt haige inimesest pereliikme eest hoolitsemisega) depressiivsust hoopis suurendada.

Tegelikult pole vajaduses lemmiklooma sobivus enda ellu läbi mõelda midagi ülejõukäivat – tuleb lihtsalt olla endaga aus. Kui endale koju ja ellu üks või teine elukas ei sobi, siis saab end pakkuda appi loomade varjupaika. Või saad ehk jutule mõne tuttavaga, kes laseb sul enda looma paitada või lubab lausa sul temaga olla, kui ta ise reisile läheb. Kui leiad just selle viisi mõne loomaga suhelda, mis nii sinu kui tema jaoks meeldiv on, siis saabki vaimne tervis sellest kasu.