Tunnistajaks 17 silmapaari: keti otsas surnuks piinelnud Pontu tuhk saadeti hingedepäeval teele

Eestimaa Loomakaitse Liit sängitas eile endise ketikoera Pontu tuha. Ravimatute vigastuste tõttu lõpuks eutaneeritud koera olid teele saatmas 17 neljajalgset keeruliste koerte rehabilitatsioonikeskusest - neil vedas rohkem, sest nemad on elus.

„Lihtsalt tundsin, et on õige päev minna lasta,“ lausus ELL Tartumaa piirkonna juht Kristi Metsa, kelle sõnul on Pontule valmimas ka teda meenutav silt ja plaanis tema mälestuseks puu istutada. Pontu tuhk puistati keeruliste koerte keskuse juures asuva metsa alla.

See žest peab juhtima tähelepanu unarusse jäetud ketikoerte saatusele. Kilingi-Nõmmes kahemeetrise keti otsas elanud Pontu oli naabrite sõnul valust lausa karjunud: koer mädanes elusana, kuid omanikud tema käekäigu vastu huvi ei tundnud.

Kui PTA koera ELL-ile võõrandas, oli juba hilja: aspergilloos oli hävitanud enamiku koera luukoest ning enamiku ka aju kaitsvast luust. Ka silmakoobas oli taandunud ning üks silm luu hävinemise tõttu sügaval koopas. Tema keha ei omastanud vaatamata sonditoitmisele enam toitaineid. Lisaks näo- ja peapiirkonna probleemile oli tal tagakehas äge osteoartriit ja spondüloos, kannatas põrgulikku närvivalu ega hakanud ise sööma. Seega langetati raske otsus koer eutaneerida. Looma omanike suhtes alustati koera surma järel kriminaalmenetlus.

„Meieni jõudis Pontuke liiga hilja ja tegelikult ei peaks tundma mingit süüd, kuid me oleme inimesed ja eks see ole mingis mõttes kollektiivne inimeseks olemise süütunne,“ ütles Kristi Metsa. „Endiselt virelevad vanad koerad jämedates lühikestes lehmakettides virtsa ja pori sees; endiselt virelevad kassikolooniad näljas ja külmas ning haigetena tänavatel. endiselt paljundavad kutsika ja kassivabrikud süümepiinadeta pisikestes puurides kõntsa sees loomalapsi, kelle saatuse ainukeseks mõõdupuuks on tehingust saadav tulu; endiselt koheldakse põllumajandusloomi kõndivate lihakehadena, virutades kaikaga ja viglaga ribidesse ning lõpetades nende elu hetkel, kui loomal on silmad pisarais, sest teab täpselt ette, kuna ja mil moel see lõpeb. Väga paljude loomade elu pole midagi muud, kui üks lõputu õudus.“

Pontu ärasaatmist tunnistasid 17 koera, kelle senine elu pole samuti lihtne olnud: nii mõnedki neist on olnud kettide külge aheldatud, mitme koera omanikud on koostöös varjupaikadega olnud valmis neid agressiivsuse tõttu magama panema.

Rehabilitatsioonikeskus annab neile uue võimaluse ja Metsa kinnitusel on mitu koera õige pea valmis uude koju minema. „Nii, nagu Pontu tuhk vajub uduvihma saatel järjest sügavamale sambla sisse, nii peab suurenema ka meie usk, et ühel päeval elame hoopis teistsuguses maailmas. Maailmas, kus loomadest hoolitakse,“ ei kaota ta lootust.

Metsa nentis, et hooleta jäetud ketikoerte kohta saab liit teateid iga päev. „Õudsematel juhtudel reageerime ise ja kohe, muudel juhtudel saadame kontrollima PTA ametnikud. Peamiseks kaebuseks on lühike kett, koer ei saa jalutada, temaga ei tegeleta. Üsna tihti pole tal ka sobivat kuuti, vaid selle asemel on mingi tuult läbi laskev katkine sara, millel pole korralikku soojustust ega isegi katust,“ kirjeldas ta, rõhutades, et koera, eriti juba vanema looma koht ei ole ketis.

„Koer on pereliige. Me ei loovuta ühtki kutsikat inimesele, kes räägib õuekoerast,“ jääb ta endale kindlaks.