ILSE BLOGI | Tütarlapsest sirgub naine: emainstinkt tõstab pead

Lapsepõlve süütud-muretud mängud ja heitlik teismeliseiga on nüüd läbi. Ilse saab sel kuul kaheseks ja kõik märgid viitavad, et ta on emarolliks valmis. Iseasi, kas ka meie sellega päri oleme.

Kuigi mina sain esmakordselt emaks verinoorelt, ei tule mulle pähe ses küsimuses teiste ajusid pesta ja ettekujutus, et kõikidele loomadele on looduse poolt ette nähtud sigimine, tundub samuti ekslik. Samas soovime südamest õnne Ilse vennale Julius Caesarile, kelle esimene pesakond hiljuti ilmavalgust nägi.

Ilse on seni saanud nautida hellikust pesamuna rolli - meie enda lapsed on juba suured. Siiski lisandus 2021. aasta suvel üks veel temast noorem pereliige - pojapoeg Tormi. Nii et roteerumine selles küsimuses toimub.

Nagu öeldud, pole Ilsel väikeste lastega palju kogemusi või jäävad need tema jaoks ebameeldivateks, kui mõni lapsuke ei mõista, et taks pole mänguasi. Lapselapsega on lood teised.

Kuna me elame erinevates linnades - poeg oma perega Tartus, meie Tallinnas - kipub näost-näkku kohtumine jääma kahetsusväärselt harvaks ja videokõnedega koera eriti ei peibuta. Möödunud nädalal võtsid noored aga ette reisi Tallinna ja see kujutas Ilse jaoks endast hoopis uut situatsiooni.

See, et tegemist on „oma lapsega“, oli tal kohe meeles. Ei mingit häbelikult tooli alla või peremehe selja taha tõmbumist. Minu kodu, minu laps. Ju siis oli sedasorti lõhn juures. Igal juhul oli taks isegi liiga entusiastlik koonuga nügima ja lakkuma. Tormit sellega muidugi väga ei kohuta, tal on endalgi kodus kaks koera.

Küll aga tekkis ärev moment, kui lapse korraks sülle võtsin ja tal tekkis ebakindlus, et isa silmapiirilt väljas on. Ilsele ei tulnud pähe paremat lahendust, kui nutu peale meeleheitlikult hüpata ja poisilt sokk jalast kiskuda. Et äkki aitab? No ei aidanud. Tänutäheks õppis Tormi siiski ära uue sõna: „taks“, mis tal kohe sujuva elegantsiga välja kukkus. (Tema esimene sõna oli „koer“. Jah, just, mitte „aua“ ega „auh-auh“).

Nüüd, kus Ilse õrnem pool on nähtud, jääb üle mõelda, kuidas edasi. Tädi Ilse ta venna kaudu ju juba on ning ka kasvataja tunneb aeg-ajalt huvi, kas meil on plaan ka paaritada. Tinder on käima tõmmatud: meile saadeti ka ilusa musta poisi fotod, kes võiks temast huvitatud olla. Samas on see siiski niivõrd pühendumist nõudev ettevõtmine, et peame oma jõudusid ja võimalusi realistlikult hindama.

Kuni me ise - erinevalt Ilsest - titeteoks valmis pole, jääb talle võimalus olla kasuemaks meie noorimale tütrele, kes saab küll Ilse sünnipäeval juba 17, kuid olen märganud, et melanhoolsetel või emotsionaalsetel hetkedel vajab ta koera abi. Nii nad kahekesi omaette tõmbuvad, et vajadusel pisaraid lakkuda või niisama kallistada.

Lakkumise teema ongi seoses küpsusega senisest rohkem päevakorda tõusnud. Ilse justkui tunneks ära, kui kellelgi on norumeeleolu või siis lihtsalt kuskilt valus. Trööst, mida tema sellistel hetkedel pakkuda oskab, on just nimelt lakkumine.

Samad kombed olid ka meie eelmisel taksil Tildel, kes oligi loomu poolest maa peale kehastunud emainstinkt. Tõeline vahemereline madre, kes ühtaegu nii hoolitses kui kamandas. Ent Ilsekene, rahu: ei ole sa veel selles eas! Gigliola Cinquetti oli kõigest 16, kui seda laulu esitas. Kannatust!