Pool aastat tagasi toimus minu elukoha lähedal üsna paha koerte rünnak. Aiast said välja kaks koera, kes ründasid möödajalutajat nii tõsiselt, et inimene sattus ligi nädalaks haiglasse. Möödus kõigest mõni lühike kuu ja jällegi toimus väga traagiline ründamine. Ütlen siinkohal veel, et koerte rünnakuid hakkab lähiajal toimuma ning toimub oluliselt rohkem, kui me sooviksime näha.
Praegune olukord ei ole tekkinud üleöö, vaid see on nii-öelda aja jooksul küpsenud. Kui vaadata põhjuseid, mis selle olukorra on tekitanud, siis kõik need eksisteerivad edasi. Teatud mõttes võib toimuvat võrrelda aurulaevaga, millele visatakse sütt alla, et hoog sisse saada. Kui nähakse kaugemal ohtu ja sütt enam ei visata, liigub laev inertsist veel jupp aega hooga edasi, enne kui peatub.
Esimene põhjus, miks koerad ründavad
Esimene põhjus on asjaolus, et inimeste hulk, kes suhtuvad koertesse kui lastesse, on meeletult kasvanud. Meie inimestel on olnud alati üsna maalähedane suhtumine, mis on võimaldanud kaks jalga maas hoida. See maalähedus on aidanud ka koertega suhtlemises ja koerte kasvatamises. See suhe on aga süsteemse tööga hävinemas ning inimesed ei oska enam koera koerana võtta.
Tendents on saanud alguse nendest n-ö „koolitame-konfliktivabalt-ainult-pehmete- meetoditega“-inimestest. Kui tahta koeraga üles ehitada head suhet, siis tuleb temasse suhtuda kui pereliikmesse. Iga inimene, kes võtab endale koera, peaks temast hoolima nagu oma ligimesest. Kui koera koolitada ja talle õpetada nii-öelda meie reegleid, siis koerale ennekõike tutvustatakse neid reegleid ning premeeritakse, kui ta asju õigesti teeb.
Sellistel alustaladel õpetamisel on alati kõige paremad tulemused. Kuivõrd koer on aga inimesest täiesti erinev liik, siis tuleb temaga suhelda koerte keeles. Teda ei saa võtta nagu last või teist inimest. Koerte keel tähendab aga seda, et koertele tuleb anda ka tagasisidet, et meile mõned asjad ei meeldi. Kui enamikule koertele sobib tagasiside ka pelgalt „ei“ ütlemise kaudu, siis on ridamisi koeri, kes on suuremad, jäärapäisemad ja domineerivamad ning nendeni peab „ei“ sõnum samuti kuidagi jõudma.
Ma olen täiesti päri, et inimeste oskused on erinevad. On neid, kes oskavad traktoriga sõita, ja on neid, kes liiklevad pigem sõiduautoga. Nii peaks olema ka koertega. Koertega tuleks suhelda koerte keeles.
Kui kõvematele, domineerivamatele ja äärmuslikumatele koertele ei suudeta anda piisavalt varajases eas tagasisidet, et teatud asjad ei ole lubatud, siis need koerad kasvavad sellise teadmisega, nagu olekski kõik korras. Ja kui nad jõuavad teatud vanuseni, siis nemad enda arust teevad täiesti õiget asja.
Nad ründavad möödujat, kuna ta tuli ju nende territooriumile (mis teinekord ulatub aiast jupi maad kaugemale) või käitus see mööduja koerte mõistes kuidagi ebaloogiliselt ning seega oli rünnak ju nende arust igati õigustatud. Omanik ei ole kunagi öelnud, et see ei ole okei.
Ma ei kutsu siinkohal üles koertega vägivaldselt käituma, vaid ütlen, et koerad on erinevad ja koertega tuleb käituda vastavalt sellele, millised nad oma iseloomulja kõikide teiste parameetrite järgi on.
Mõned ajad tagasi levis internetis video, kus inimene kõndis suuremapoolse koeraga tänaval ja koer tõmbas teda äkiliselt agressiivselt aia suunas. Selle peale koeraomanik tõmbas teda teravalt rihmast. See video riputati internetti ja inimene näriti seal sotsiaalmeedia grupis piltlikult öeldes tükkideks. Lugesin kommentaare, kuidas öeldi, et see inimene tuleks vangi panna ja vaeseomaks peksta, sellelt inimeselt tuleks võtta ära igasugune koerapidamise õigus. Lugesin seda kõike ja vangutasin mõttes pead.
Alles nädal tagasi kohtusin ühe inimesega, kellel on koerapidamise kogemust väga pikalt. Ta kurtis mulle, et koer hakkas näitusel väga halvasti käituma. Minu kõrvus oli see viga väike ja lihtsalt korrigeeritav. Kuid inimene ütles mulle, et ta ei saa seda korrektsiooni teha, sest teda vaadatakse siis kui loomapiinajat. Ja küsimus polnud mingis toores käitumises, vaid lihtsalt sakutamises. Aga inimene ei julgenud seda teiste inimeste ja koerte juuresolekul teha – isegi mitte trennis, sest saab kohe sildi külge.
Sügise hakul juhtusin taas nägema internetis hulga laimavate kommentaaridega fotot, kus öeldi, et oldi kohtutud metsateel ühe inimesega, kelle koer oli vastutulijat tülitanud ja siis see inimene oli koera peale karjunud ja teda sakutanud. Ka see inimene löödi avalikult internetis risti.
Ma ütleks selle kohta nii, et kui koertel on tekkinud harjumuslikult halb käitumine ja omanik ei tee mitte midagi selle parandamiseks, siis see halb käitumine süveneb. Kui see konkreetne inimene ei oleks oma koera peale sellel hetkel karjunud, siis oleks võib-olla koer ülejärgmisel korral kedagi hammustanud. Kas see oleks siis parem? Kas etem oleks see, et paneme kõik niisugused koerad magama? Kas laseme neil kõigepealt hammustada ja paneme siis magama?
Kui koerad käituvad selliselt, et see võib viia ohtlike situatsioonideni, ja me ei sekku, siis see käitumine süveneb. Ja ühel hetkel ongi väga pahasti.
Teine halb nüanss eelneva juures on see, et see uus mõtteviis süvendab ühiskonnas laiemalt arusaama koertest kui lastest ning propageerib koerte nii-öelda vabakasvatust. Koertel lastakse teha, mida nad tahavad, ning arvatakse, et sellised koerad on õnnelikud. Kui koerad on ebakindlad, arad või agressiivsed, siis see „laseme teha mida iganes“ tähendab raamide puudumist. Sellistele koertele toodab see aga juurde ebakindlust, mis ühel hetkel väljendub agressiivsusena.
Minu jaoks on täiesti uskumatu, et minu poole on viimase aasta jooksul pöördunud paljud retriiverite omanikud, kes on hädas oma aastavanuste koertega, sest nad näitavad hambaid ja ründavad. Neid pöördujaid on olnud oluliselt rohkem kui eelneva 20 aasta jooksul ohtlikeks kvalifitseeritud tõugude omanikke kokku.
Minu poole pole pöördunud mitte ükski ohtlikuma tõu omaja. See on nagu teatav hoiatussignaal, et kui isegi sellised koerad juba ründavad, siis kui palju meil ikka tegelikult seda probleemi juba on. Kusjuures päris mitmed neist on öelnud, et on maksnud suuri summasid ja käinud peenetel koolitustel, kus on vaid pai ja premeerimisega õpetatud teatud hoiakuid ja pandud silmad kinni kasvava probleemi ees.
Rünnakute teine põhjus on inimeste ükskõiksus
Inimesed jalutavad oma koeri lahtiselt ega reageeri üldse sellele, kui need koerad tülitavad inimesi ja teisi koeri. Kusjuures alati teeks see koer, kes inimest hammustab, seda justkui esimest korda elus. Vähemalt nii ütlevad koeraomanikud. Olen saanud ise metsas mitu korda pureda suvalise koera käest ja iga kord on see koer teinud seda „esimest“ korda.
Ükskõikne on ju tegelikult ka omavalitsus, kes näiliselt on loonud loomade pidamise eeskirjad, kuid ei kontrolli nende täitmist üldse. Ja siis kui juhtub olukord, et koer rebib möödajalutaja kallil mantlil varruka küljest, öeldakse, et pöördu politseisse. Ehk siis sina, kes sa oled kannataja, pead läbi kogu kadalipu kuidagi välja võitlema võimaluse, et äkki sulle see hüvitatakse.
Olgem ausad, kui liikluses oleks ka nii, et oleks soovitatav sõita 90 km/h, aga mitte keegi seda ei kontrolliks, kui palju siis reaalselt oleks neid 90 km/h sõitjaid?
Kolmas põhjus on koerte tohutu hulk
Seoses koroonaajaga võeti kodudesse meeletu hulk koeri. Eestis pole mitte kunagi elanud nii palju koeri, kui on neid praegu. Enamik neist hakkab praegu just-just jõudma vanusesse, kus neile meeldib oma staatust näidata.
See tähendab vastuhakkamisi, see tähendab hammustamisi ja see tähendab rünnakuid. Paraku ei määra neid rünnakuid mitte tõug ega tõutus, vaid see, mida omanikud ei oska, on teinud valesti ja mis suuremat osa ühiskonnast üldse ei huvita. See on see auruvedur, mis sööstab nende kolme komponendi najal laupkokkupõrkesse.
Kui ma kevadel ütlesin, et tuleb veel puremisi, siis eriti ei usutud. Aga tuli ja kui vaadata seda, et ühiskonna suhtumine koertesse on muutunud, omab eelneva ajaga võrreldes oluliselt kehvemaid oskusi koertega toimetulekuks ja neid koeri on palju, siis on ju loogiline, et probleemid alles süvenevad – ja mitte vähe.
Ja siis ma loen uusi algatusi, kus loomi kaitsvad inimesed soovivad ära keelata koolitusvahendeid, kuna need on koertele ohtlikud, soovitavad kasutada koerte jalutamiseks trakse kui kõige turvalisemaid vahendeid. Ma vaatan seda loogikat ja mõtlen, et mina saan oma elu väga ilusti ära elatud ja oskan oma tuttavaid ka elama nõustada. Vaene see osa ühiskonnast, keda ründavad need koolitamata ja kontrollita suurt kasvu koerad, keda üritatakse traksidega kinni hoida!
Vaatan seda temaatikat ja mõtlen, et tegelikult ju oleks mõistlik keelata ära kogu alkohol, sest uuringud on näidanud, et juua täis peaga sõitjad teevad avariisid. Kas see pole mitte sama loogika kui keelata ära mingid vahendid, kuna väidetavalt need tekitavad koertele piina?
Ütleksin siinkohal, et sellises valguses tuleks ära keelata ka koerte jalutusrihmad, sest ka nendega teevad mõned oma koertele päris pahasti haiget. Tuleks ära keelata flex’id ehk rullikrihmad, sest koerad vigastavad suure kiirusega matsust enda kaela, saades äkkpidurduse.
Sama soojaga võiks veel väga palju ära keelata. Kas maailm muutuks sellest paremaks? Ei muutuks, lihtsalt teatud tüüpi koerte korrigeerimiseks oleks veel vähem vahendeid.
Kui ma kõike seda vaatan, siis tegelikult on ainuke asi, millest mina aru ei saa: miks ühiskond on šokis, kui koer kedagi ründab, kui ühiskond ise kasvatab meile selliseid koeri, kes kalduvad ründama?
Loe rohkem: https://aivooblikas.com/et/
