Tegelikult on kõik võimalik halb juba juhtunud. Hispaania koondis langes konkurentsist välja, mispeale mina, vaoshoitud ja tubli keskealine pereema, kes pole sünnitustelgi kangelaslikult piiksugi teinud, tönnisin terrassil nagu titt. Koer oli ka seepeale endast väljas.

Sarnaselt Ilsele ei taipa ilmselt paljud leigemad televaatajad, mis selles nii traagilist saab olla, aga on, noh! Üks asi on olla objektiivne kõrvaltvaataja, kes eelistab omale meeldiva mängustiiliga meeskonda, sest enda rahvuskoondis nagunii sarnase tasemeni ei ulatu. Teine asi on olla kirglik patrioot, fänn, osa hinchadast, kelle suur ja tähendusrikkaim osa elust ongi möödunud seal riigis ja selles vaimus.

Näiteks turnides maailma kõige legendaarsema jalkafänni Manolo el del Bombo vutibaari leti taga, ahmides sisse tema jutte koondisega reisimisest. Või saades solidaarselt (peaaegu) südamerabanduse, kui Iker Casillas selle sai.

Vaene Ilse seda muidugi ei tea. Ta pole Hispaanias elanud, ta pole Hispaanias käinudki! Selle vea tahaks ikkagi millalgi (lähi)tulevikus parandada, kuna Eesti kliimaolud pole just tema maitse.

OK, see lumi veel - selle pealt saab värskeid jälgi nuusutada ja värisemise põnevuse tõttu korraks ära unustada, aga pori ja vihm?! Need jätke endale, olge palun nii kenad. Taksi ülesanne siin elus on neid resigneerunud pilguga radiaatoril pikutades läbi akna jälgida.

Jope on ka lühikeseks jäänud, mis inimestel arus on?

Teine halb lugu on see, et isegi, kui ta oma palli üles otsib, on igasugune lootus sellega mängimiseks kadunud - pererahvas on ninapidi vastu ekraani, teeb veidraid häälitsusi ja heal juhul loobib seda palli kuidagi hajameelselt, vasaku käega, silmi telekalt pööramata. Ja pidage meeles, et see on multifunktsionaalne toidupall, kuhu saab sisse puistata ka üht-teist maitsvat! Aga ei, need lootusetud inimtropid on kõik oma jalka tõttu ära unustanud!

Miks minu palliga ei mängita?

Seega tuleb Ilsel asutada oma vastupanuliikumine ja end nähtavaks/kuuldavaks teha. Palli ette tassimisest on ta juba loobunud, aga rahutu vingumine ja edasi-tagasi tatsamine, uste taga niutsumine ja demonstratiivne aknast välja vahtimine on maad võtnud küll. Ühel õhtul ta isegi ulgus, sest oli kogemata paariks minutiks lapse tuppa kinni jäänud (ise ta sinna ju nõudis!).

Umbes samasugusena on ennast kirjeldanud ka mõned kahejalgsed tuttavad, kellel jalkast sooja ega külma pole. Et nad tunnevad end hüljatutena, kuna muud juttu kui jalgpall ja sellega kaasnev, inimeste suust/FB uudistevoost ei tulegi. Kuigi, olgem ausad, sel aastal on isegi vagurad oldud.

See kõik saab peatselt otsa, olukord normaliseerub (vähemalt kellegi arvates) ja toidupall tuleb taas jalgpalli asemele. ¡Lo prometo!

Jaga
Kommentaarid