Aleksei Turovski lemmikud on tarakanid
Lemmikloomana peetakse tavaliselt kassi, koera, rotti või jänest, harvemini ka tuhkrut või ahvi, aga et lemmikloomaks võib olla tarakan, tundub küll kummaline.
Tuntud zooloog Aleksei Turovski lemmikloomad on paljudele hirmujudinaid ja vastikustunnet tekitavad prussakad ehk tarakanid. Mees on nakatanud tarakanide pidamise hobisese ka pere ja loodussõprade ringi õpilasi. „Mul on neli loodussõprade ringi ja igas neist on vähemalt kaks nooremas eas kolleegi, noorteadurit, kes on kirglikud tarakanipidajad. Nad helistavad mulle ja annavad teada, mida nende tarakanid teevad. Lausa õhinal jagasid nad minuga oma vaimustust, kui sündisid tarakanibeebid,“ muheleb mees ja võtab karbist ühe oma lemmikloomakese, kes võõraid lõhnu tundes alguses ähvardavalt sisiseb.
„Näe, kahiseb, see on mao sisina imitatsioon, tema kaitsereaktsioon. Nad on väikesed loomakesed ja neil on looduses palju vaenlasi, kes neid kahe suupoolega süüa tahavad. Seepärast sisisevad nad niimoodi enesekaitseks ja liiguvad lehtede all nagu ussid – vongerdades,“ ütleb Turovski ja lisab, manades näole eriti kurva ilme, et kahjuks söövad neid väikeseid armsad putukaid ka inimesed. „Nad korjatakse loodusest või kasvatatakse farmides, siis saadetakse Prantsusmaale ja Taisse, kus neid röstitakse ning serveeritakse šokolaadi- vaniljekastmes.“
Tunneb peremeest lõhnast
Tarakanipidaja sõnul on tarakan tark loomake, kes tunneb oma peremehe käe lõhna järgi ära. Turovski näitab, et kui panna tarakan peopesale, istub too ilusti peos ega põgene kuhugi. Muidugi juhul, kui tarakani on eelnevalt harjutatud. Kaugeltki mitte iga loom ei suuda seda.
Turovski kinnitab, et kui tarakani peremehel on piisavalt kannatlikkust, harjuvad tarakanid tema kehalõhnadega ja on oma peremehele väga truud, tundes eksimatult ära oma toitja käe. „Kui pidasin kodus Blaberusi (prussakaliik), suuri ilusaid prussakaid, siis peremeheks oli minu noorem poeg Mattias. Tema käe peal need tarakanid istusid mõnusasti ja liigutasid tundlaid. Tarakanil oli kohe selge, kas see on õige käsi või kahtlane. Tarakanile meeldib, kui talle pai teha, aga puudutus peab olema väga sujuv,“ õpetab Turovski tarakaniga ümber käimist.
Zooloog kiidab, et tarakani kodus pidada on palju lihtsam ja parem kui näiteks rotti. Tarakanid on puhtad loomakesed, ei haise ja on vähenõudlikud. Üheks plussiks on see, et nad elavad pea poole kauem kui rott ja pakuvad seega lastele seltsilisena rõõmu pikemaks ajaks. „Meie vanamees elas kuus aastat. Kui me kodused tarakanid lõpuks vanadusse surid, siis Mattias kategooriliselt keelas mul teha nendest kuivi preparaate. Ta ütles mulle: issi, kui sa ükskord ära sured, sa tahad ju, et sind ilusasti maetakse ega soovi, et sind pannakse nõela otsa ja klaasi alla, sirutatud poosis,“ naerab mees ning lisab, et lapsed kiindusid pisikestesse putukatesse niivõrd, et nad leinasid kaua, kui armsaks saanud koduloom hinge heitis.
Tunne oma hoolealust
Kui küsida mehelt, et mida peaks teadma inimene, kes tahab ebatavalist elukat kodus pidada, hakkab Turovski pikalt tarakanide hingeelu tutvustama: „Sa pead tundma looma, kelle endale lemmikuks võtad. See on nõue number üks. Pead teadma sellest loomast väga palju ja mitte mingil juhul ei tohi teda unarusse jätta. Tarakanid on putukad – nendel on väga omapärane hingamissüsteem, nad hingavad trahhease abil. See tähendab, et nende jaoks peab olema kogu aeg värske õhk, piisavalt hapnikku, umbselt ei või neid hoida. Tarakanid, nagu kõik elusolendid, vajavad vett. Nemad vajavad suhteliselt palju vett, kuid nad piiskadena. Neile tuleb vett piserdada. Siis on kindlustatud, et teie tarakanid on heas vormis ja mis peamine, nad on puhtad. Tarakanid ongi loomult äärmiselt puhtad loomakesed. Iga mõne sekundi tagant limpsivad nad oma käpakesi. Ameerika prussakas, kes on üldlevinud liik, igal pool tuntud nagu Kalašnikovi automaat, näeb välja nagu kõvasti pruuniks praetud sibul, peseb end iga 3-4 sekundi tagant. Inimese mõistes on see maniakaalne puhtuselembus. See sama puhtus saabki neile saatuslikuks, sest prussakaid tõrjutakse just nimelt kasutades ära nende tohutut puhtuselembust ja määritakse mürgiga kokku veevõtukoha ümbrus.“
Turovski selgitab veel, et prussakaliste seltsi kuulub tublisti üle 4000 liigi ja see nimetus prussakaline on tulnud sõnast preislane. Tarakane nimetatakse ka itaallasteks, prantslasteks, sakslasteks ja teisteks rahvusteks, seda iga riigi okupatsioonivägede järgi, sest prussakate puhul on samuti tegemist väega, nad liiguvad koos nagu armee ja distsipliin on neile tähtis.
Laisklemist need putukad ei salli, aga puhkust peab neile ometi andma
„Kõik tarakanid vajavad varju. Kasetohu suured tükid või männikoor oleks head, aga neid ei saa tuua loodusest, sest seal võib olla lesti või teisi parasiite ning haigustekitajaid. Need tuleb osta poest või siis puutöökojast, sellised ilusad kuivanud koored. Kui tarakanide elamist sisustama hakkate, tuleb jälgida, et oleks piisavalt puhast turvast, kindlasti kiviklibu ja liiva. Liiv ja kivid tuleb aga läbi kuumutada +200 kraadi juures vähemalt pool tundi.“
Zooloog paneb tarakanipidajale südamele, et tarakanide jaoks on tähtis, et neil oleks piisavalt ruumi, ehk pindala, kus pesitseda.
„Nad tahavad olla mingi pinnase peal, et selg puudutaks vastasolevat pinda, nad armastavad pragudes elada. Mul oli kodus 35x60x22 plastmassist kast, mis oli täis munareste, kus nad said kenasti elada. Pidin jälgima, et õhuavad ei oleks suuremad kui 1,5-2 mm, muidu prussakalapsed panevad plehku. Päris üksi prussakad pikaks ajaks ellu ei jää, elatakse ikka gruppidena.“
Esimesed koduloomad olid sisalikud, maod ja tarakanid
Turovski ütleb, et kui ajaloos pikalt-pikalt tagasi vaadata, siis polnud esimesed koduloomad sugugi mitte koerad ega kassid, vaid hoopis maod, sisalikud ja ka tarakanid, neid peeti toiduks kui ka kodu kaitseks. „Kuningmaod olid lemmikloomadena Lõuna-Ameerika, Kesk-Ameerika ja Põhja-Ameerika lõunapoolsetel aladel ülikasulikud. Kuningmaod ja nende mõned mittemürgised sugulased toituvad lõgismadudest ja niimoodi kaitsesid nad oma peremeest probleemide eest. Vanad kreeklased pidasid rästikuid näriliste tõrjeks, sest madu teeb näriliste püüdmise tööd mitmeid kordi tõhusamalt kui kass. Madu läheb hiirele isegi urgu järele, kass seda ei suuda,“ kiidab Turovski madusid, mainides, et ometi on ka kassid tema ühed suured lemmikud.
Kui küsida mehelt, kes päevast päeva loomadega töötab, et milleks talle veel lemmikloom, vaatab ta küsivalt otsa ja ütleb, et lemmikloom on loom, kellega jagad oma toitu, elamispinda ja vaba aega.
„See on tore! See on suurepärane! Lemmikloomaga koos veedetud aeg kosutab hinge ja teeb egole pai. Võib öelda, et inimene on lemmikloomale suur ja tähtis jumalus, kellest sõltub tema ellujäämine, see on väga õpetlik suhe. Loomadel on inimestele palju õpetada.“.
