Lotte lood: tänapäeval on iseenesest mõistetav koer kõikjale kaasa võtta, miks mitte siis kontorisse
Kui Lotte oli meie kodus juba ligi kuu aega kohanenud, võtsin ta endaga tööle kaasa. Kuivõrd ülemus ja teisedki kolleegid andsid selleks lahkesti loa ning lubasid teda vajadusel hoidagi, siis ma eriti ei kahelnud looma kaasavõtmises.
Loomulikult oli see uus olukord ka minu jaoks, sest kontoris ei ole loomad just väga tavapärased, lisaks on vaja ta ka seal vahel üksi jätta ning seepärast tuleb loomal hakkama saada paljude uute inimeste ning situatsioonidega, mida varem ette ei ole tulnud. Samas meie majas käis enne Lottet „tööl“ ka paar teist koera, seepärast oli mul rohkem julgust see järele proovida.
Esimestel kordadel valmistas mulle ja silmnähtavalt ka Lottele raskusi pigem vanalinna kohale jõudmine, sest meie kodust asub töökoht umbes paarikümne minutilise jalutuskäigu kaugusel. Aga kutsikaga minnes tuleb see aeg korrutada kindlasti kahega.
Sõbraliku koerana soovis Lotte neil hommikutel teretada kõiki liigikaaslasest vastutulijaid, nuuskida iga uut nurgatagust ning teha asja iga tualetina paistva murulapi peale. Olgu siinkohal rõhutatud, et meie koer pissis linnatänavate asemel vaid rohule, mida Tallinna südalinnas faktiliselt küll on, kuid sobiva ala või piknikupaikadena tegelikult napib. Seepärast tuli kavandatud marsruut sellise pilguga üle vaadata, et tööle jõudes "paagid" tühjaks saaksid.
Lisaks tuli preemia abil treenida ülekäigurajal punase tulega ootamist ja tee ületamist liiklusvoo vahelt. Sain nendel hommikutel aru, et tavapärase väljas käimise ajal vältisime suure autoliiklusega tänavaid ja seepärast tundus müra ja lakkamatu rataste kulgemine mullegi ebameeldiv.
Otsustasime Lottega ühel nõul suure liiklusega tänavaid võimalikult palju vältida või ületada need selliselt, et reguleerimata ülekäigurajale saatsime ette mõne juhusliku „jänese“, kes vaigistas autode tempo ning andis meile hea eelise rahulikuks tee ületamiseks.
Lisaks käisime töömarsruudi mõnel õhtul rahulikuma liikluse ajal harjutamise mõttes uuesti läbi, et kinnistuks ka suuremate tänavate ületamine. Mulle meenus kohe ka autokoolis käimise aeg, kui suure liikluse vältimiseks eelistasin sõita hilisõhtul. Nüüd, tegeledes „kutsikakooliga“ saime täpselt samamoodi teha.
Kontoris olles võttis kohanemine samuti oma aja. Kodust kaasa võetud pesa, joogi- ja sööginõud, närimiskondid ja mänguasjadgi pidid looma sobiva olustiku minu tööruumis töölaua all.
Pesa asukoha võttis Lotte hästi vastu, mulle näis, et ta isegi soovis pigem varjulisemat kohta laua all kui laua ees, et vältida iga uksest mööduja või sissetulija pilke. On neid koeri, kes on nõus olema vaid näoga ukse poole, et kõiki sisenejaid vaadata ja kontrollida, kuid õnneks on Lotte teisest puust – ta ei soovinud vahel mõnele külalisele isegi vastu minna, selle asemel jäi mõnusalt põõnama.
Vahel tekitas Lottes palju segadust minu laua tagant lahkumine. Talle näis loomulik, et ta liigub majas ja naaseb ruumi koos minuga. Samas oli situatsioone, kuhu koera ei sobinud kaasa võtta. Vahel tal aga õnnestus ka väiksematel nõupidamistel osaleda, kuid valdavalt jäi ta ootele minu või kolleegide juurde kõrvalruumi, sest ka seal on ta alati teretulnud ja oodatud.
Lotte leebemaks kohanemiseks proovisin esmalt vältida sagedast ruumist ärakäimist ning pigem kutsusin kolleege enda juurde. See oli mitmepoolselt kasulik, sest sain korraga tutvustada uut „praktikanti“, lahendada tööküsimusi, panna Lotte uude olukorda ja sotsialiseerida erinevate inimestega.
Uued tuttavad pakkusid omakorda lahkesti abikäsi kõhvitsemisel ja helluse jagamisel. Hiljem tajusin ka seda, et Lotte reguleeris enda vastuvõtlikkust täielikult ise. Kui ta soovis, siis lasi end kenasti paitada ning kui tundus parem hetk sõba silmale lasta, siis ta keeldus isegi hõikamise peale välja tulemast, välja arvatud muidugi siis, kui mina ise seda innustavalt temalt palusin.
Viimaks tundus, et Lotte harjus töökeskkonna ja inimestega, kellest paljud olid nüüd tema „püsikliendid“. Ja ennäe imet, ka kolleegidele mõjus see paljuski rahustavalt ja seetõttu mõistsin ma täielikult Mectory (TTÜ Innovatsiooni ja ettevõtluskeskus) ponnistusi, mille tulemusel liigub neil kontoris igapäevaselt ringi üks armas Jacki nimeline koerahakatis.
Koera toomine kontorikeskkonda kui rohelise kontori süsteemi üks osa aitab vähendada tööpingeid, võimaldab inimestel omavahel rohkem suhelda või arendab organisatsiooni töötaja individuaalsest vaatest lähtuvalt.
Mul on hea meel, et Lotte võttis uue keskkonna omaks ning saab nüüd kenasti hakkama. Aja möödudes kujunes Lottel tööl käimisest välja lausa oma rutiin – kontorisse jõudes ootab ta kannatlikult pesa paikapanemist, siis nosib ta kerge hommikueine ning seejärel heidab mõneks ajaks esimeste külaliste saabumiseni põõnama. Päeval käime korraks end ka Hirvemäel tuulutamas ning aeg-ajalt tuleb tööajal ette väikese mängu eesmärgil tööülesannetest kõrvalehiilimist.
