“Ta leidis need lihapallid kiiresti üles. Muidugi tema võõrast toitu ise võtma ei hakka, küll aga istus ta lihapallide juurde maha. Noh, asus neid valvama. Mida sa siis valvad, kui majas pole mida valvata?” naerab Triin Väin oma koera kavalust. Muidugi sai tubli valvur lihapallid lõpuks omale.

Enne mõtleb, siis tegutseb

Nagu paljudes kodudes, on ka Triinu pere hommikud väga kiired. Kõik askeldavad kellaga võidu - peale Daruma. “Ta magab täpselt nii kaua, kuni ärkab viimane inimene. Siis ta teeb oma joogaliigutused ära ja tuleb alla,” räägib Triin, kelle arvates on Daruma selline koer, kes enne mõtleb kui tegutseb. “Ta vaatab mulle hommikul silma, et kas nüüd ma ütlen “Lähme”? Kui see sõna kõlab, siis ta on kohe mu kõrval ja triksis-traksis valmis välja sõitma.”

Sama rahulikult võtab Daruma autosõitu ja sõita tuleb tal üsna tihti. Kuna Triinu haldusalasse kuuluvad Aravete ja Ambla kultuurimajad ning ta juhendab ka Paides tantsutrenne, siis saab ka Daruma päris palju kultuuri nuusutada.

Iga päev Triin siiski koera kaasa ei võta. Kord on endal tegemist palju, teinekord aga pole koeral tuju.

Daruma näitab selgelt välja, kas ta tahab kaasa tulla. “Kui ei taha, siis ta lihtsalt istub maha. Surub käpad põrandasse, teeb tagumiku hästi raskeks ja lükkab pea kuklasse,” kirjeldab Triin seda, kuidas koer oskab kogu kehaga “ei” ütelda.

Kus nad end peidavad?

Aravete ja Ambla kultuurimajade perenaised on Darumaga vanad sõbrad. Pole ka ime, Triin Väin on Ambla Kultuurikeskuse direktor, kes tööasjus ikka ja jälle kultuurimajast läbi sõidab. Parematel päevadel teeb ta seda koos Darumaga.

“Kui me kultuurimajja läheme, siis esimese asjana hakkab Daruma neid otsima. Alustab kabinetist ja niikaua otsib perenaist niuksudes mööda maja taga, kuni leiab üles — ja siis, oh seda rõõmu!” Saba rõngas esitab Daruma oma vänderdava sõbratantsu, laseb ennast sügada ja on kõigega väga rahul. “Ta väga hoiab neid inimesi, kellega on harjunud või juba noorena kokku puutunud,” lisab Triin.

Ambla Kultuurikeskusesse jõudes vaatab Daruma kõigepealt ruumid ja inimesed üle. “Isegi kui seal on võõraid inimesi, ta võtab kõik omaks,” räägib Triin sellest, kuidas koer ringkäike teeb ja “valve üle võtab”.

“Kui nüüd kaks minutit hiljem peaks veel keegi tulema, siis tema võetakse juba hoolika jälgimise alla,” ütleb Triin kuid Daruma tähelepanu suundub peagi mujale, kui ta saab aru, et kõik on korras.

Kontoris otsib Daruma endale varjulise koha, mängimine ja aktiivne suhtlemine pole tema jaoks. “Ta poeb mulle vaikselt laua alla, tooli alla ja lihtsalt jälgib. Sageli teda ei märgatagi, enne kui ta pole haugatanud,” räägib Triin oma koera diskreetsest tööstiilist.

Daruma on tõesti rahulik koer. Nendel päevadel, kui ta kodus on, võiks ta päevläbi õues joosta, ometi meeldib talle üksinda toas puhata. Nagu kass? “Jah, on isegi naljatatud, et ta on meil nagu suur kass,” naerab ka Triin.

Õhtul aga on teine lugu. Koera aktiivsus tuleb kohe esile, kui minnakse üheskoos jooksma. “Ta ei mürgelda üksi kodus olles, vaid elab ennast välja õigel ajal ja õiges kohas,” on Triin rahul, et Daruma oskab tema elurütmiga hästi kaasas käia.

Õpetab rahu ja keskendumist

Daruma tee tantsutrenni algas poolteist aastat tagasi sellest, et Triin rääkis lastele oma mõtte ära. “Ma ütlesin, et ärge tehke temast alguses välja. Koer võib teid karta. Küsisin laste käest ka seda, kas nad on nõus, et koer tuleb trenni. Teavitasin ka lapsevanemaid,” meenutab Triin põhjalike ettevalmistuste aega.

Tantsutrennis on Daruma täiesti teistsugune koer. “Seal tuleb tal puberteet välja. Mina olen seal treener, tema aga võtab lastega sama rolli.”

Läheb ka tantsima? “Just, ta tahaks neil väga jalus olla,” naerab Triin ja täpsustab, et tegelikult vaatab Daruma tantsimist eemalt pealt. Lamab ja jälgib.

Tema aeg tuleb siis, kui tüdrukutel on joogipaus. Kui janu kustutatud, lähevad tüdrukud koerale pai tegema. Triin teab, et Daruma naudib seda tähelepanu väga: “Suured tüdrukud on ringis tema ümber ja ütlevad, kui ilus ta on. See talle meeldib!”

“Aga ma näen ka seda, et kui Daruma on kaasas, siis teevad tüdrukud palju tõhusamalt trenni,” ütleb Triin. “Nad lähevad platsile tagasi ja selline suur rahu on nagu ruumis. Kõik teavad, mida nad teevad.”

Jaapani Akita — ilus koer, kuid mitte igaühele

Armsale ja pehmele välimusele vaatamata on Akita väga tugeva iseloomuga koer. Sellepärast paneb Triin kõigile Akita-huvilistele südamele, et selle koera jaoks peab kindlasti olema aega.

“Kui talle jätta kasvamiseks vabad käed, siis võib see koer peremehel üle pea kasvada. See on tark ja ise mõtlev koer, kes hakkab katsetama oma piire. Ta vajab head karjajuhti. Samas ta loodab sinu peale ja hoiab sind väga,” räägib Triin ja lisab, et kogu armastus, mille sa Akitale annad, tuleb mitmekordselt tagasi.