Musträstad

Mõned Arkansases elavad linnakodanikud tundsid aasta esimesel nädalavahetusel kindlasti, nagu oleksid nad sattunud sajanditevanusesse aega, mil ebausk aus ees oli – taevast sadas alla tuhandeid punasetiivalisi musträstaid. Omamoodi sünge märgina kordus samasugune lindude sadu kaks päeva hiljem Louisianas, kus taevalaotusest pudenes maapinnale umbes 500 surnud musträstast. Teadlased on pikalt lindude surma põhjuse üle aru pidanud, välistades haiguse või mingit sorti mürgituse. Selle asemel näitasid esialgsed lahkamised sisemistele traumadele ja verejooksudele, mis võisid tekkida õhus toimunud lindudevahelise kokkupõrke tagajärjel, sest teadaolevalt lendavad musträstad väga tihedas parves. Täpne põhjus ei ole siiski kindlalt teada. Neid võis eksitada ka mööduv äikesetorm ja sellega kaasnenud paduvihm. Keskkonnaametnikud saabusid ohtuse eesmärgil sündmuskohale hambuni kaitsekostüümidesse riietatuna ning gaasimaskides ja korjasid surnud linnud kokku.

2006. aastal hakkasid mesilased massiliselt ilma igasuguse nähtava põhjuseta surema. Lõpuks tulid teadlased välja terminiga „koloniaalse hukkumise häire“. USA põllumajandusamet teatas, et 2009. aastal suri 29% mesilasekolooniatest, 2010. aastal tõusis näitaja aga koguni 34%-ni. Ja seniajani ei tea keegi, miks mesilased surevad, olgugi, et põhjustena on pakutud nii seennakkust, taimekaitsevahendeid, kliimamuutust kui muud. Ning mis veel hullem – hukka ei saa mitte ainult mesilased. Illinoisi ülikooli hiljutine uuring toob välja, et viimase 20 aasta jooksul on enam kui 90%-line vähenemine toimunud nelja peamise kimalaseliigi osas.

Müstiline seenhaigus tapab nahkhiiri kõikjal USA-s. Esimene nn valge nina sündroomi juhtum tuli ilmsiks 2006. aastal New Yorgis. Neljateistkümnes USA osariigis ja kahes Kanada provintsis, kus see haigus on diagnoositud, on lõpu leidnud enam kui miljon nahkhiirt. Seen iseenesest kedagi ei tapa, vaid ründab talveund suikuvate imetajate suupiirkonda ja nina ega lase neil magada. Kui nahkhiired ärkavad, lahkuvad nad koobastest ning põletavad toitu otsides ära kõik keharasvade varud, külmetavad ja nälgivad surnuks. Loodust kaitsvad ametkonnad on sulgenud sadu koopaid ja mahajäetud kaevandusi seniks, kuni haiguse allikas on kindlaks tehtud ning võimalik ravi leitud.

2008. aasta lõpul heitsid end Tasmaania osariigis Austraalia lõunarannikul kaljusele kaldaribale 60 tavagrindat. Nädal hiljem tegid sedasama veel 150. Seejärel ujusid 2009. aasta jaanuaris Tasmaanias rannaliivale korraga 45 vaala. Ning viimasena selles „enesetappude“ reas viskusid sama aasta märtsis samas kohas kuivale maale 194 vaala ning delfiini. Kui ametivõimud sündmuspaigale jõudsid, olid 140 neist juba surnud. Kanderaame, väikeseid paate ja jette kasutades suutsid enam kui 100 appi tõttanud vabatahtlikku 54 delfiini ja vaala päästa. Kuid niivõrd lühikese aja jooksul nende majesteetlike imetajatega juhtunud nelja järjestikuse õnnetuse põhjuseid ei ole teadlased siiani suutnud kindlaks teha.

2004. aastal suri Ugandas Queen Elizabethi nimelises rahvuspargis umbes 300 jõehobu seetõttu, et nende joogivette sattus Siberi katku tekitav bakter. See surmav bakter pesitseb sealse kuivaperioodi jooksul sageli seisva veega kohtades. Riik on järjekindlalt puhkevate Siberi katku puhangute tõttu kannatanud juba alates 1950ndatest aastatest ning oma pooleldi vesise eluviisi tõttu on jõuhobud selle nakkuse suhtes eriti haavatavad. Sellesse suri ilmselt ka 2010. aasta juunis 82 jõehobu ja üheksa pühvlit, kes sealsamas Queen Elizabethi nimelises rahvuspargis asuvas Edwardi ja George järve ühendavas Kazinga kanalis janu kustutasid.

Legend jutustab, et 1754. aastal toimus Connecticutis Windhami külas konnade lahing. Tegemist oli tõelise konn konna vastu võitlusega. Sel ajal olid osad mehed külast prantslaste ja indiaanlaste vahelisse lahingusse saadetud njng elanikud, kes külla jäid, kuulsid tol kuumal juunikuu ööl kohutavat kriiskamist. Arvates, et neid rünnatakse, avasid nad metsiku tule. Alles järgmisel hommikul avastasid nad, et kriiskajateks olid konnad, kes kisklesid ennastunustavalt viimaste veeriismete pärast. Tegelikult ei tea keegi, mis täpselt ööpimeduses toimus, kuid fakt on see, et tagajärjeks olid sajad ning isegi tuhanded surnud konnad.

Nad põrkasid kokku autode ja paatidega, kössitasid aedades ja nad hirmutati sõidukite poolt poolsurnuks. 2009. aastal käitusid sajad pelikanid Oregonist kuni Mexiconi kummaliselt või koguni surid. Siiani ei tea keegi täpselt, mis selle põhjustas. Päästjad spekuleerisid, et lindude veider käitumine oli põhjustatud viirushaigusest või Lõuna-Kalifornia metsatulekahjude käigus ookeanisse uhutud mürkidest. Teise teooria kohaselt võib oletada, et ebaharilikud ilmastikutingimused muutsid lindude söömisharjumusi ja seeläbi muutus ka nende käitumine segaseks.

2010. aastal järgnes Mongoolias kõrbekuumale suvele kibekülm ja lumerohke talv. Kariloomadel polnud midagi süüa. Katastroofi, mida mongoollased ise kutsuvad zud'iks, tagajärjel suri miljoneid kaameleid, kitsi, lambaid, veiseid, jakke ja hobuseid. ÜRO algatas isegi programmi, mille raames maksti loomakasvatajatele selle eest, et nad maastikule vedelema jäänud loomade luustikud ära koristaks. See massisurm oli ülitraagiline ning puudutas ka inimesi, sest paljud neist sõltuvad Mongoolias loomade karjatamisest ja kasvatamisest.

Kui kaitsealuste merikilpkonnade kehad 2006. aasta jaanuaris El Salvadori rannikule uhuti, jäi nende surma põhjus müsteeriumiks. Looduskaitsega tegelev ametkond selgitas hiljem, et merikilpkonnadele sai saatuslikuks ka varem loomi tapnud mürgiste punavetikate õitsemisperiood.

2009. aastal hukkus Tšiilis kahe kuu jooksul näiliselt eraldiseisvates õnnetustes miljoneid sardiine, tuhandeid flamingosid, sadu pingviine ja peaaegu 60 pelikani. Esimesena said hoobi pingviinid. Lõuna-Tšiili ühelt eemalasetsevalt rannikult leiti märtsi lõpul 1200 surnud pingviini. Sealsamas lähedal uhus meri aprillis kaldale miljonite kaupa surnud sardiine. Seejärel hülgasid ning jätsid enam kui 2000 koorumata tibu munadesse surema haruldased flamingod.

Viimaseks tilgaks karikas olid 60 pelikani, kes leiti ühelt rannalt surnuna. Kogu asja teeb hulluks see, et mitte keegi pole suutnud kindlaks teha, mille tõttu kõik need elusolendid surid. Osad on viidanud globaalsele soojenemisele, teised mürgistusele või haigusele, kuid enamik süüdistab siiski 2009. aasta erakordselt kuuma ja kuiva Tšiili suve.

Allikas: time.com

Jaga
Kommentaarid